Rusikad püsti

Pilkupüüdev on Päevalehe kuulutustekülg. Ühel pildil tuntud koomiksikass, vasak käpp ettesirutatud, küünised väljas. Kohe kõrval teine kuulus koomiksikangelane, vasak rusikas sõjakalt püsti. Hollywood valmistub järjekordseks lahinguks uskmatute vastu? Tõepoolest.
Kass meenutab mulle väga Margaret Beckettit, koomiksikangelane omakorda Condoleezza Rice'i. Need auväärt daamid nurjasid eile Roomas kõik katsed Liibanonis relvarahu kehtestada. Ikka selleks, et nende armastatud Iisrael saaks terrorismivastase võitluse kattevarjus naaberriigi rusudeks muuta ja sadu, peagi tuhandeid tsiviilisikuid tappa. Ja mitte üksnes tavalisi inimesi. Iisrael tappis teatavasti Lõuna-Liibanonis neli ÜRO relvastamata vaatlejat, hoolimata korduvatest palvetest nende asukoha pommitamine lõpetada. Aga muidugi - kõik see ikka Iisraeli turvalisuse nimel ja nende neetud Araabia terroristide hävitamiseks. Kes jänkide jaoks on nüüdseks muidugi kõik araablased, isegi Liibanoni kristlased, keda samuti hulgaliselt hukka saab. Ja Briti sabarakud teevad kõik, mida Suur Vend käsib. Taaskord.
Tsiteerides Guardiani juhtkirja:
It seems astonishing that the world is still watching rather than acting two weeks after the Lebanon war began. After the international embarrassments of the 1990s, in which Europe watched as Sarajevo's civilian population was assaulted from its surrounding hills and the UN failed to intervene to halt genocide in Rwanda, audiences in Britain and elsewhere in Europe, seeing nightly on television the carnage and despoilation of the Lebanon, rightly expect their governments to respond. And yet nothing happens.
Ega midagi ei juhtugi, enne kui see ameeriklastele sobib. Mis on tuhandete jaoks Liibanonis liiga hilja.

Ripsmete pikendamine

Maksab 880 krooni. Peaksin ma oma puhkuseraha sellele kulutama?

Puhkusel...

...on raske olla. Nii vähemasti esimeste päevade järel tundub. Tea siis, kas põhjuseks see, et pole nagu õieti kusagile minna või midagi teha või häirivad siis tõesti need miljon väikest pisiasja siinsamas kodus? Kui järele mõelda, siis ei oskagi öelda, millist pisiasja täpselt. Elu on keeruline.
Oleme paaril päeval vees suplemas käinud, mis minu jaoks üpris erakordne tegevus. Vääna-Jõesuu kaunis rannas pilvisel esmaspäevaõhtul ja eile tuulisel ja suure lainega Pirital. Päris mõnus on vees tunda, kuidas laine sind kaasa viib. Haarab turjast kinni ning virutab meetri maa poole. Vesi on soe nagu supp praegu, soojem veel kui õhk tuulises õhtuses rannas. Päevapalavuses pole ma ju endiselt nõus sinna minema.
Toreda söögikoha siinsamas Tallinnas avastasime eile ka. Rõhutatult välismaise nimega on teine, Tatari tänaval asub. Aga käsitsi valmistatud lõhepelmeenid kalamarjaga on nauditav kogemus, nagu ka pehme juustukook. Ja kui juurde veel kurgivett lürpida... Tõesti, kurgivett! Pagana maitsev tunnike oli see meil küll.
Naissaarel käisime ka. Krossi "Vastutuulelaeva" vaatamas. Väga omamoodi kogemus taas. Kõigepealt see laevuke Monica, kurguni rahvast täis, poolpurjus soomlastest meeskonnaga. Kaardil tundub see Naissaar ju lähedal olevat, aga ometi kihutab laev Piritalt sinna kolmveerand tundi. Kohale jõudes õõtsud veel mõnda aega. Kuigi ega selleks palju aega ei anta. Sadamas pead nimelt veoautokasti istuma, et teatriküüni juurde sõidutatud saada. Mina põlise linnalapsena ei tea autokastis sõitmisest midagi. Seetõttu tundus see mustas tolmus metsateel kihutamine päris ohtlik. Pisut selline tunne, et lendad sealt ülevalt otsejoones maanteetolmu. Turvavöid ju pole ja mingeid visuaalset turvatunnet (vähemalt) sisendavaid käsipuid samuti mitte.
Naissaar on väga metsane, vanad Nõukogude sõjaväeosa varemed ja roostetanud raudtee seisavad endiselt keset mände nagu oodates endisi omanikke tagasi. Aga 93. aasta Hommikulehe reportaaži painajalikkusest pole juttugi. Varemete ja vrakkide kõrvale on kerkinud juba nii mõnigi nüüdisaegne suvila ja kokku elavat saarel juba sadu inimesi. Laupäeva õhtul tundus küll, et terve saarerahvas oli lisaks külalistele Omari küüni juurde saabunud. Esietendust vaatama, mille eel peakorraldaja Tõnu Kaljuste närviliselt ringi tormas. Küüni juures pakuti hernesuppi, mis pärast laevareisi ja veoautokasti eriti suus sulav tundus. Ja siis saime jalutada ja oodata ja oodata.
Etendus algas kell kaheksa rahvast pungil täis küünis Jaan Krossi ja Tõnu Kaljuste videovestlusega. Bernhard Schmidti elu oli põnev ja Jaan Kross oskas oma raamatus selle veelgi huvitavamaks kirjutada, kuid näidend on pigem episoodiline ja ajuti igavgi. Peategelast mängiv Erik Ruus oma jubedas pruunis ülikonnas ajas pisut liiga palju teksti segamini ja kuigi üksikud stseenid koos Taavi Teplenkoviga tundusid nauditavad, mingit tervikpilti Schmidti elust vaevalt sai. Ja kuigi "Vastutuuleleva" mängitakse lausa Schmidti koduhoovis, ei toimu näidendis Naissaarel ühtegi stseeni.
Ja siis puupingilt püsti, veoautokasti, veel pisut rohkem purju jäänud soomlaste laeva ja Piritale tagasi. Imeilusa õhtuloojangu sees laevalael istudes. Kõik kokku kaheksatunnine retk, millest teatrit ehk vähem kui neljandik. Pole ime, et kõik muu peale näidendi märksa enam mällu sööbis.
Mõned pildid Naissaare-reisilt:

Reformierakonna riigis

Lubasin paadialusel Balti jaamas seda kooki veidi närida, äkki soovid ka maitsta?

Hüppasin

Täna kell 13.39.13 Eesti aja järgi hüppasin koos (väidetavalt) sadade tuhandete inimestega üle maailma korraks õhku. Tallinnas, Linda mäel, omas rahus. Tundugu idee kui naeruväärne tahes, mõnus oli hüpata ja kujutleda kedagi kusagil kaugel samal ajal sama tegemas. Tegelikult ka.

Ergma või Rüütel või...

Keskerakond teatavasti keeldub oma "ideoloogilist vaenlast" Toomas Hendrik Ilvest toetamast. Eile sai see arvamus taaskord kinnitust ning hetkel tundub, et Ilvese võimalused on nullilähedased. Riigikogus kindlasti, valimiskogust ei saa muidugi keegi õieti sotti. Küll aga näib Keskerakond olla valmis teatud tingimustel toetama Ene Ergmad, kes uskumatul kombel tundub Riigikogus nüüd peakandidaadina.
Valimiskogus usutakse muidugi Rüütli võitu, aga selleks pole vist veel "hääled koos". Kui kokku ei saadagi, võib meil hoopis üllatuspresident ametisse astuda. Aga kes on ikkagi see tore mees, keda toetame nii maal kui linnas, nii rikkama kui vaesema rahva seas? Jah... ega tema nime pole vaja välja öeldagi.

Mandela!

Kõigi meie, kes me usume demokraatiasse ja vabadusse,iidol on 88-aastane.

Räpane nädalavahetus

Tegelikult oli ju see lahkunud nädalalõpp õige räpane ja tolmune. Meil käis nimelt 8-kandine prügikonteiner külas. Täitsime ta laupäeval mõne tunniga ehitusprahi, väsinud mööbli ja muu koluga. Kõige peale said veel minu absoluutsed lemmikud - vanad voodipõhjad. Nende igavikuliste voodite lõhkumine ja vedrupõhjade ringitarimine ei lähe mul kunagi meelest.
Ma ei suuda kunagi ära imestada, kui palju võib sellises igivanas majapidamises igasugust mõttetut träni olla. Alati kui sellist koristustööd teen, tekib tahtmine kõik ära visata, mis silma alla satub. Absoluutselt kõik. Ei mingit nostalgiat millegi suhtes. Olen vist asjade peale siis väga kuri.
Pühapäeval jätkasime samas võtmes. Seekord eemaldasime kuurist seal 15 aastat seisnud lehehunnikuid. Ropp must töö. Õnneks on Nõmmel konteinerid, kuhu säärast vanapaberit viia. Aga miks sai sellega ometi niikaua oodatud? Oeh.
Õhtul aga sõitsime ilusat mereranda otsima. Ja uskumatul kombel selle Vääna-Jõesuust ka leidsime. Lapsena käisin ma ju ainult Kloogarannas, selles imelises suveparadiisis, millest nüüd pole järel enam muud kui rohtunud rannaliiv, haisev adrune mererand ja lootusetult lagunevad hooned. Vääna-Jõesuu meenutas pisut Kloogaranda sellisena nagu too kunagi oli. Ilus pehme liivarand, puhas, kohe väga puhas vesi ja tubli tuul, mis päikese käes viibimise talutavaks teeb. Kui lõpuks oma rannapikniku peetud saime, olid vette kerkinud päris arvestatavad lained. Mis tegid kilkeid täis supluseminutid mõnusalt soolasteks. Tore oli lihtsalt madalas vees istuda ja lasta lainel end üles tõsta ja edasi kanda.
Kõige lõpuks lennutasime veel tuulelohet. Võttis teine lühikeseks hetkeks tuule alla ja siis kukkus potsti maha. Parkimine maksab muide seal Vääna-Jõesuus 20 krooni tund. Supelsakste värk. Meie leidsime õhtul tasuta koha, päeval on see seal kindlasti võimatu. Aga varsti tahaks sinna mõnusasse randa tagasi. Mõnel ilusal suveõhtul. Loodetavasti neid veel tuleb.
Kuigi hetkel palvetan hoopis, et sajaks pikk sahmakas vihma sellele janusele maale. Aga pilved tunduvad kuivad.

Teekond itta

Auto olemasolu perekonnas võimaldab käia paikades, mis varem tundusid täiesti kättesaamatud. Näiteks see palju melu tekitanud Viinistu kunstimuuseum Loksa taga, kuhu minu jalg polnud varem astunud. Andrus Kivirähki "Sürrealistid" oli piisav peibutus, et sinna lõpuks minna.
Kõigepealt tahaksin kiita Peterburi maanteed, mis pärast Maardut võimaldab mõnikümmend kilomeetrit Eesti kohta täiesti haruldast sõidukogemust. See tee on nimelt nii uus ja korras, et seal võib südamerahuga suure kiirusega sõita, ilma et hirm põue poeks. Ta on lai ja avar, tõesõna nagu üks euroopalik kiirmagistraal olema peab. Ja auto lendab sujuvalt lõputu sinise taeva all. Hämmastavalt mõnus kogemus. Loksa poole keerates aga silmad juba mõlemal pool teed kaunist männimetsa. Sügisel, kui tänavu seeni oleks, leiaks neid ilmselt siit. Ja mitte vähe.
Viinistu ise on selline pisike rannaäärne kohake. Esimese asjana silmad seal suurt telki ja tohutut inimmassi, kes sügavsinise mere taustal laudade ääres toitu järavad. Kunstimuuseum jääb silmale märkamatuks, kuni pisut ringi kõndida saab. Siis leiab üles küll. Aga meie tulime ju teatrisse.
Selgub, et "Sürrealiste" mängitakse vanas katlamajas. Suur ruum ja pikk korsten. Puhtaid, kaunilt pruune autoeestlasi mahub sinna päris palju. Ja eks neid on palju ka tulemas. Laupäeva õhtul mängitakse ju seda tükki alles teist korda.
Sürrealistid olid kild intellektuaale, kes tahtsid I maailmasõja järel teistmoodi elama hakata. Oli see ju igas mõttes suur revolutsiooni ajajärk. Tekkis ka kunstnikel ja kultuuriinimestel tohutu soov maailma muuta. Või siis vähemalt iseennast. Sürrealismi suurkujud Andre Breton ja Salvador Dali on Kivirähk oma näidendisse muidugi sisse kirjutanud. Nende soovi väikekodanlikku ühiskonda jahmatada, nende sürrealistlikud katsetused ja sellegi, mis kõigest välja tuli. Või õieti ei tulnud. Inimesed selles õnnetus maailmas jätkasid varsti ikka samamoodi, nagu alati. Ja kunstniku saatuseks oli kohaneda või jäädagi vaevlema.
Hendrik Toompere juunior lavastab ja mängib Georgi ehk Dalid - kõige säravam ja õnnestunum roll seekord. Kuigi pean ootamatult kiitma ka Jan Uuspõldu - see tavaliselt talumatu kloun teeb siin üllatavalt hea rolli. Muuseas, sugugi mitte tähevälimusega paar Margus Prangel ja Anti Reinthal meeldis mulle ka väga. Nende mitmed ümberkehastused tõid näidendile palju juurde.
Kivirähk on sürrealistidest suure respektiga kirjutanud. On ju selles tükis muidugi palju irooniat ja naeruvääristamist. Aga mitte niivõrd nelja teistmoodi üritava mehe, vaid pigem ümbritseva suhtes. Ja kivirähkilikud momendid on muidugi suurepärased nagu alati. See, kuidas esmakordselt oopiumi tarvitav ettekandja katusele ooperiaariat laulma läheb. Või siis nelja pika valge habemega vana sürrealisti taaskohtumine. Lutsukommide ja kustunud lootuse, aga sugugi mitte kadunud ideaalide maailmas.
Niisiis, kui sul on neli ratast, pruun jume, särav naeratus ja kena daam (või siis vastavalt härra) käevangus, miks mitte Viinistusse õhtut veetma sõita? Kui seda kõike pole, on muidugi keerulisem. Aga pisut sürrealismi ellu võib ju igaühele soovida.

Rummi ja lima!

Õigupoolest ei tohiks "Kariibi mere piraatide" teine film mulle sugugi meeldida. On ta ju üks Disney kompanii masstoodang: tehtud, et kõigile meeldida. Ja ometi on veel mitu tundi pärast kinost lahkumist veidralt mõnus olla. Peaaegu nagu lapsena pärast venelaste "Kolme musketäri" vaatamist. Pagana kaasakiskuv seiklus noh!
Johnny Depp lendleb ringi oma vaimustava piraadimaskiga nagu hea kummitus. Uskumatul kombel õnnestub tal endises headuses taasluua see esimeses filmis nii palju rõõmu valmistanud tegelaskuju kapten Jack Sparrow. Ülejäänud tuttavad tüübid on samuti kõik alles, Deppi varjus muidugi, aga nauditavad siiski. Esimesest filmist on rohkem eriefekte, rohkem ulmelikke koletisi, rohkem pikkust ja palju rohkem on kulutatud raha. Aga üllataval kombel see ei häirigi eriti. Mõnikord harva on lausa hämmastav näha, et ollivuudis osatakse veel väärt meelelahutust luua.
Päris lõpus läheb lugu veidi kahtlaseks. Sest Jack osutub liigagi heaks ja õilsaks. Ühe tubli mereröövli kohta nimelt. Kuid lootus elab, et ehk kolmandas filmis ta suudab oma isikuvead parandada. Muidugi juhul, kui see viimane kahevõitlus merekoletisega talle siiski saatuslikuks ei saa. Ehhee - inglise keeles on selle võimaluse kohta tore ütelus: fat chance.

Lepatriinude maa

Ühel ilusal suvepäeval otsustasime pika ringiga Tartust Tallinna sõita. Ei keeranudki nina põhja suunas, vaid hoopis itta.
Alatskivil sattusime kohalikku lossi uudistama, mis kaugelt vaadates lausa eksootiline:

Kallastele jõudes olime näljast ja kuumusest nõrkemas. Tuli end Peipsi mõnusa vee rüppe usaldada ja veidi hiljem proovida Mustvee sööklatoitu. Mis polnud kaugeltki halb, vaid andis koduteele rõõmsa tuju kaasa.
Järve ääres sattusime ootamatult tohutu lepatriinukoloonia keskele. Mitu tükki ukerdas käe peal, teist samapalju jalal. Ja neid pisikesi olevusi lendas aina juurde.

Hüpassaare värvid

Kümneid kilomeetreid tolmuseid kruusateid tuleb kannatada, aga seal Soomaa kaugemas servas saad katsumuse eest vääriliselt tasutud. Kuumas päikeses sillerdab vapustav maastik.

Kuumaahastus

Jah, see +30 on minu jaoks ikka liig. Tõesti, viimastel päevadel muule nagu enam ei suudagi mõelda kui sellele, et läheks see kuumalaine juba mööda.
Laupäev oli tappev. Ehkki ma põhimõtteliselt mitte midagi ei teinud peale arvutist Wimbledoni vahtimise. No ja õhtul jalgpalli. Aga selleks ajaks olin endale juba metsiku peavalu higistanud.
Eile justkui oli veidi parem, aga täna lõuna ajal pidin linna peal kõndides jälle minestusse langema. Kusagil mitte väga kaugel on minu piir. Loodetavasti tuleb klimaatilist leevendust enne kui selle piirini jõuan.
Eile lõppes siis see jalka MM, mida neli aastat südamest oodatud sai. Minu Inglismaale juba ammuilma enne finaali pettumusega. Karmi tõdemusega, et taaskord mängisid minu lemmikud jubedalt viletsat jalgpalli ja said selle eest oma karistuse. Itaalia tiitlivõitu tervitasin juba üpris kurva ükskõiksusega - isegi see otsustav penaltiseeria ei liigutanud kuigivõrd. Kui teistmoodi kõik tundus turniiri algul Berliinis viibides! Värske ja põnev ja lootustandev. Naljakad lood.
Tänasest peaks algama suve teine pool. Ilma jalgpalli ja Wimbledonita. Aga enne kui mõningal määral suuremat vabadust telekast ja arvutist tervitada suudan - võtke midagi selle temperatuuriga ette. Ei jaksa enam nagu lumememm sulada.

Aasta hiljem: London elab edasi

Tänane Guardian avaldab huvipakkuva artikli sellest, kuidas minu lemmiklinn on toibunud täna täpselt aasta tagasi toimunud pommirünnakust.
Pärast II maailmasõda ilmusid Londoni metroojaamadele plakatid kirjaga: "London Underground carried on." Ja seda ta tegi, terve sõja vältel. 07.07.2006 võib samamoodi öelda: "The multicultural society of London carried on."

Puuetega inimeste koda?

Minu igahommikusel teel asub Toompuiestee ääres pargi serval väga kenasti korda tehtud vana puuhoone. Alles see oli, kui töömehed seda korrastasid, aga nüüd juba ilutsevad seinal Euroopa Liidu 12 tähte ja kiri Eesti Puuetega Inimeste Koda.
Tänava poole on kaks sissekäiku, mõlema ees neljaastmeline kivitrepp. Olen tihtipeale sealt mööda kõndides mõtisklenud, kuidas füüsilise puudega inimesed küll oma kotta sisse pääsevad? Tagaust pole ma uurimas käinud, aga tänava poolt ära ratastooliga küll lähene.

Plaks plaks

Plaks plaks plaks plaks Jonas Björkman! Plaks plaks plaks plaks Jonas Björkman!
34-aastane rootslane jõudis justsama Wimbledoni üksikmängu poolfinaali! Ja embas tervet tennisekeskust. Milline täiesti ootamatu rõõm ka minu jaoks. Nägime tõeliselt suurejoonelist viiesetilist lahingut tshehhi Stepaneki vastu.
20 dollarit Wimbledoni nägemise eest on osutunud tõesõna aasta parimaks investeeringuks.

Unenäopolitsei

TV3 andmetel jäävad Õllesummeril korda pidavad erariides politseinikud paljale silmale nähtamatuks.