Karmauhti talvepildid!

Hei sõber talv!

Laupäeval oli suusatamise päev. Tähendab, mina ei suusatanud, vaatasin pealt ja klõpsasin pilte teha hoopis. Glehni lossi juures oli tegemist, et mitte vabastiilimeistritele jalgu jääda.
Pühapäeval oli linnas jalutamise ja pannkoogisöömise päev.
Täna on imetlusväärse talveilma päev. Uitasin lõuna ajal muudkui ringi ja pildistasin. Puid ja torne ja lumiseid katuseid ja päikest. Imeline. Seekord luban, luban, luban, et veel täna õhtul ilmub siia paar pilti kah.

Hommikul.

Vaatasin ennast täna hommikul kõrvalt. Ja mulle ei meeldinud see, mida nägin. Kes on see kivinäoga lõdisev tummahammas? Ka tõesti mina? Kahetsusväärne.

Hippopotamus!

Come on Hippopot! Come on Hippopotamus! Nii laulis Desmond Dekker. Ja laulab tänagi Berliini loomaaia jõehobubeebi auks.

Lisaks võiksin veel igaks juhuks mainida, et šimpansitel on õiglustunne. Arvesta sellega, kui nendega kokku juhtud.Fair play y'all
Tulebki meelde, et liiga kaua juba loomaaias käimata.

Uudiseid? Mis uudiseid...

Talvega ja tüdimusega maadeldes läevad need päevad. Mõnikord on palju-palju mõnusam olla - kui saab maale näiteks või lihtsalt rahus olla ja silma vaadata ja naeratada. Mõnikord on teistmoodi. Nii, et ei näe muredel ja kahtlustel lõppu. Kas me sellist jaanuari siis tahtsimegi?
Paaril korral õige viimaseil päevil olen end teatrist leidnud. Von Krahl on ikka kohustuslik ja nii ka Gorki "Ema". Noored särasilmsed inimesed mängimas (enamikus) noortele särasilmsetele inimestele sellist igiammust töölisklassikut. Pisut veider, pisut veider jah.
Aga Von Krahl oskab seegi kord üllatada. Sedapuhku siis niimoodi, et vana Gorki põlevat viha ja tulevikule pühendumust polegi puhta farsiks tehtud ja ära lörtsitud. Põhimotiiv - kangelaslik ema kui parema ja vabama homse sümbol, on säilinud. Ja ka punast lippu ei tõsteta selles lavastuses itsitades või kahjurõõmu tundes. Ikka mõista püüdes, mille sümbol see punane lipp toona oli ja ehk veel ikka on... Olgu ta siis kui allasurutud ja klisheelik tähis tahes. Võitlus õigluse nimel ei tohiks küll ka meie maailmas niisama otsa saada.
Nojah, oli ju näidendisse põimitud ka olupilt nn Nõukoogude reaalsusest ehk näidati, milleni see mässumeelsus tegelikult viis. Aga ikkagi tundus, et saadi aru: need inimesed polnud hilisemates kuritegudes süüdi, vaid nende vabaduseiha oli sama siiras nagu iga teinegi samalaadne lootus.
Näitlejad nagu ikka suurepärased. Ei kujutakski enam ette oma elu ilma regulaarselt Erki Lauri või Juhan Ulfsakit või kogu seda toredat kampa nägemata.
Eilne "Kits" Draamateatris... Nojah, see oli juba midagi hoopis muud. Stiilne tänapäevane draamatükk - surmavalt tavalise struktuuriga ja kindla peale tehtud, aga sisult siiski huvitav ja üllatav. Ometi, näiteseltskond: ei, see pole see. Juba ära harjunud Von Krahli või kasvõi Linnateatri mängumaneeriga tundub Ülle Kaljuste ülepingutatud hüsteeria pisut nukker. Saanuks ehk ka teistmoodi? Teisalt on "Kits" selline lugu, mis pärast teatrist lahkumist tundub ehk paremgi, kui vahetult näidendit jälgides. Ehk nagu iga hästi kirjutatud jutustus ei kipu ta kohe mälust ja mõtetest kaduma.

Vaat sellised teatrilood tänasel hallil lumisel hommikul.
Ah jaa: vanalinn oskab õhtupimeduses veelgi ilusam olla kui eelmisel aastal. Millest see küll tuleb? Kui lund tuiskab selles mahedas kollakas valguses - pole mingeid valguskupleid sinna Raekoja platsi kanti vajagi. Arvan ma.

Vereimejavaimustus

Tänane Guardian kõneleb Birminghamis, Inglismaal ringi kondavast vampiirist. Kohalikud on väga mures, lapsi enam peale pimedat välja mängima ei lasta.
Algdokument. Kus kõneldakse ka mitmest teisest viimase aja müüdist. Huvitavaks ma neid lugusid ei nimetaks.
Aga inimene oskabki oma elu kuratlikult keerukaks teha, kujutledes igasuguseid mõttetusi ja niimoodi ennast vaikselt seest närides. Seda kogen minagi oma nahal päevast päeva. Ja uue aasta algul antud lubadus elu piiiiisut rahulikumalt ja rõõmsamalt võtta vajub unustusehõlma.
Nagu kõik uusaastalubadused.

Tsiteerides võrratut Aimee Manni (Real Bad News albumilt Lost In Space, 2002):
You don't know so don't say you do -
You don't
You might think that things will change,
but take my word -
They won't

You paint a lovely picture but reality intrudes
With a message for you
And it's real bad news

I was undecided like you
At first
But I could not stem the tide of overwhelm and thirst
You try to keep it going but a lot of avenues
Just aren't open to you
When you're real bad news

I got love and anger, they come as a pair
You can take your chances but buyer beware
And I won't make you feel bad when I show you
this big ball of sad isn't worth even filling with air

Baby let me tell you you can get some things confused
Like whose secrets are whose
And that's real bad news
Real bad news
Real bad news

Brinsley Forde!

Kuidagi kuratlikult kuum on siin töö juures. Tuleb vist sellest, et tuba köetakse jaanuarile vastavalt. Väljas ju jaanuari pole teatavasti.
Eile olime ka osalised selles idiootide kambas, kes tormi vaatamas käisid, samal ajal kui paljud inimesed oma kodudest evakueeriti ja Eestimaad tabas häda.
Midagi väga eriskummalist me siiski ette ei võtnud, võitlesime ennast lihtsalt läbi tuuleiilide Linnahalli katusele. Ja üritasime sealt sensatsioonilisi pilte teha. Viimasest ei tulnud muidugi suuremat välja, sest piltidel on kõik ühtlaselt hall. Paneks mõne siia uudistamiseks üles kah, aga:
1. Ei ole neid siin arvutis.
2. Pole seda asja ikka õieti selgeks suutnud õppida, kuidas see ülespanek käib.
See on uskumatu, kui rumal võib inimene mõnes asjas olla. Ilmselt on asi ka tahtmises või huvis või maeiteamilles... Nojah, võib-olla hiljem üks pilt, kui mind sel alal aidatakse.

Pärast Tuult oli võrratu Hellas Hundis hõõgveini juua. Väga hea on see jook seal muuseas, hoopis huvitavama maitsega, kui näiteks Apollo Lugemiskohvikus. Mitte parem niivõrd, teistsugune küll.

Ja oli ikka uhke küll, kui Oldham Athletic laupäeval Manchester City't 1:0 võitis. Peab muidugi Inglise jalgpalli natuke tundma, et saada aru, millega tegemist. Suur üllatus. Rahva piiritu rõõm. Väike klubi hävitab suure. Ilus. Lapsepõlve laupäevaõhtupoolikud mustvalge teleri eest tulid nii elavana silme ette...
Aga enam Inglise vutti kodus ei näe. Olgu nad neetud.

Segadus

Vihma kallab nagu oavarrest ja mina kuulan jõululaule. Seda nimetavad nad siis jaanuariks. Ei pöörle enam maailm samapidi mis vanasti.

Peakokk hoiatab!

Hoiatab laia naeratusega näol suomeksi aasta esimese tööpäeva eest. Sest ega siis tööd tehtud saa ju. Head uut aastat paremale, head uut aastat vasemale, jälle veetakse kusagile koogi-kohvi taha istuma.
Hmm... tuli praegu hea mõte: sel aastal tulekski pikad ja põhjalikud lõunapausid normiks võtta. Mis selle sandipalga eest siin ikka ülemäära pingutada.

Uuel aastal.

Kallid sõbrad, kes te ehk seda lugema juhtute: imeilusat, rahulikku ja õnnelikku uut aastat teile!
Nagu Viini Filarmoonikute uusaastakontserdil justsama nii kaunilt meelde tuletati, on meie mõtted täna Aasia tragöödiast pääsenute juures. Väike annetus meilt igaühelt on suur abi neile, kes seda kõige enam vajavad. Aitame ometi!
Aga praegu tunnen tohutut rõõmu Strausside vaimustavast muusikast. Prozit Neujahr!