Kuidas mõtles kamikaze-piloot?

Guardian käis külas II maailmasõja aegsel Jaapani kamikaze-piloodil, kes ütleb, et tema kaaslased ei läinud surma mitte keisri nimel, vaid isamaa ja lähedaste hüvanguks. Täna 81-aastane Shigeyoshi Hamazono jäi ellu vaid seetõttu, et mehe lennuk ütles otsustaval hetkel üles.
Tänapäeva enesetaputerroristide kohta pole vanahärral ühtegi head sõna öelda. Kamikazed? Vavealt küll. Armastusest võib veel surma minna, aga religiooni nimel seda teha on totrus, arvab Shigeyoshi.

Aga eilsele postitusele võib jätkuka öelda, et täna on veidram veel. Just sumpasime oma vabal vastlapäeval läbi aina hullemini umbesadava Kivimäe, aga kelku, millega vastlaliugu teha, poest ei leidnud. Kõndida nendel Nõmme kõrvaltänavatel on aga tõeliselt raske. Ja pähe muudkui kallab ja kallab valget...

Kõrini külmast

Eile lõppes taliolümpia, täna võinuks lõppeda talv. Aga kus sa sellega. Täna kallati lund krae vahele nagu oleks keegi taevas kotisuu tagurpidi keeranud. Väga suure kotisuu. Ja nüüd õhtul istun ma siin mitu kampsunit seljas ja ikka lõdisen. Umbes nagu vaene Kiku äsja Vabaduse platsil lõputut ilutulestikku jälgides. Lubage ometi vaesed inimesed koju ja ärge laske neil rahva lõbuks surnuks külmuda!
Kui ometi natuke soojemaks läheb, siis ärkan ehk sellest talveunest ja kirjutan teile siia midagi mõistlikku ka.

Jehhuuuuuuuuuuuuuuuuuu!

Ma kõigepealt häbenen veidikene. Asi selles, et Kristina ja Andruse võidud tõid näole naeratuse ja tegid tõesti südamest rõõmu. Aga selle kõige metsikuma rõõmujoovastuse Torino olümpiast sain päris ootamatult täna õhtul. Ja mitte tänu eestlastele.
Asi on selles, et kõik asjad algavad lapsepõlvest. Soome TV tõi minuni kõige muu seas ka suusahüppevõistlused ja juba õige varakult kujunesid mul välja oma lemmikud. Juhtus nii, et lemmikuteks said Austria suusalendurid. Kuidas ma neile igal talvel kaasa elasin. Hubert Neuperile ja Armin Koglerile ja Andreas Felderile ja Ernst Vettorile. Kahjuks mitte ükski neist poistest ei saavutanud individuaalset olümpiakulda. Selle eest hoolitsesid igasugused Nykänenid ja Weissflogid ja Nieminenid. Ja ka iga järgmine Austria suusahüppajate põlvkond ei suutnud seda. Ei Heinz Kuttin, ei Stefan Horngacher, ei Martin Höllwarth, ei Andy Goldberger.
Kuni assa mait täna õhtul. Kakskümmend viis aastat Austria suusahüppajaid toetanu sai ometi lõpuks selle, mida oli nii kaua oodanud. Kaks noormeest Thomas Morgenstern ja Andreas Kofler tegid selle ära. Ma ei lootnud nendelt seda. Ei lootnud tegelikult medalitki. Pidid ju seekord valitsema hoopis Ahonen ja Hautamäki koos norralastega. Aga juhtus ime. Austria noored poisid olid ülivõimsad.
Ma olen tõesti ääretult õnnelik praegu. Pisut häbenen, aga õnnetunne ei taandu nii lihtsalt. Üks lapsepõlvest alanud kiindumus sai lõpuks rahulduse.

Ja nüüd, järgmisel hommikul pean ma paraku vabandama ja lisama, et 1992. aastal Albertville'is tuli Ernst Vettori väikesel mäel olümpiavõitjaks. Ma ei mäletanud seda! Kuidas see võimalik on? Ei saa vana inimene enam oma mälu usaldada. Jube.

Rahulolematus

Ma ei tea, miks olümpiamängud tekitavad minus peamiselt rahulolematust. Jah, Kristina oli fantastiline. Tõesti. Aga minu ülejäänud lemmikud viimastel päevadel peamiselt petavad lootusi. Või tegelikult ei peta ka. Halvard Hanevold, vana hea Norra võitleja, on ju imeilusaid sõite näidanud ja Briti curlinguvõistkonnad on alustanud kenasti võidukalt ja...
Aga võib-olla pole mu rahulolematusel olümpiamängudega mingit pistmist. Võib-olla on lihtsalt sellest sopasest talvest kõrini ja sellest, eriti sellest, et tööasjad painavad, sest mind vaevab võimetus raskeid asju lõpuni viia. Lihtsalt ei kannata seda, et midagi on pooleli. Ja teatud mõttes painab mind see olümpiamängude vahtimine ka veel. Et nagu liiga palju vaatan. Või mis? Ometi ootasin neid võistlusi nii väga.

Näib, et ma täna vist mõistlikku juttu kirjutada ei suuda. Aga mingu siis annaalidesse üks selline mõttetult sassis päev.

Brittide esimene kuld!

Oh mind ja minu vaest blogi. Ei taha see va kirjutamisind kuidagi naasta. Aga tänane uudis olümpiamängude avamispäeval on küll imetore. Brittidel on nimelt esimene kuld käes! Shoti curlingumeeskond aastast 1924 on nüüd ametlikult olümpiavõitjatena ajalooannaalidesse kantud. Vaimustav. Kahju vaid, et meeste enda jaoks tõenäoliselt liiga hilja. BBC uudis.

Nii palju oleks kõneleda...

...aga aeg pole küps. On jah palju suuri plaane tehtud viimasel ajal. Mis neist välja tuleb, seda näitab aeg. Praegu elan mingisuguses talvetardumuses, hoian raha kokku ja üritan üksnes tulevikule mõelda.
Ja olümpiat ootan muidugi. Kannatamatult. Midagi teistsugust halli argipäeva. Kes veel ei tea, neile teatan uhkusega oma kaasaelamise objektid järgmistel nädalatel: kõik eestlased, kõik britid, Norra murdmaa- ja laskesuustajad, kahevõistlejad ning kiiruisutajad, Austria mäesuusatajad ja suusahüppajad ning Kanada hokimehed ja -naised. Just nende maade sportlasi ja just nendel aladel olen talimängudel toetanud niikaua kui mäletan. Ja nii on ka aastal 2006. Let the games begin and may the best man win, nagu ühes banaalsevõitu olümpialaulus kunagi öeldi.
Ainuke asi, mida südamest palun: vähem dopinguskandaale ja vähem isegi nende kahtlusi. Salt Lake City olümpia rikkus doping väga suurel määral. Ehk on Torino õnnelikum.