Lahkumine

Ei ole osanud seda kuidagi kirja panna. Liisbeti ei ole enam. Reedel jäi haigeks ja pühapäevaks polnud enam lootust. Pimedamat õhtut ei suudaks ette kujutada.
Jäi vaid üksainus mõte: tal olid meie juures mõned rõõmsad päevad. Ja sellise rõõmsana jääb ta meie mällu.

Liisbet 2 ja Sherlock 2!

Läkski sedasi, et Liisbet otsustas ühe pildi jaoks poseerima jääda. Õnnelikud meie. Samal ajal Sherlock aga tegeleb kaugel lõunamaal hoopis teiste asjadega.

Liisbet

Eile õhtul tuli metsik tahtmine lihtsalt kodust välja saada. Mis sellest, et väljas kottpime ja sadas nagu oavarrest. Võtsime siis auto ja sõitsime konkreetse sihtmärgita ja jalutasime natukene meie imeilusas vanalinnas. Teineteisel ümbert kinni, vihmavarju all. Kohe hakkas parem.
Algavad need tüüpilised sügistundmused minu jaoks. Lihtsalt ei talu neid pilkalt pimedaid pikki õhtuid. Helesinine ekraan ka sugugi ei kutsu. Kui just jalgpalli kavas pole, muidugi.
Kuigi tegelikult on meil sel nädalal kodus paljugi teisiti. Võtsime nimelt loomade hoiupaigast omale kassipoja. Mustvalge, elavaloomulise, kõvasti ja järelejätmatult käunuva. Sellise, kes võimaluse korral poeb igasse auku ja kõnnib kasvõi mööda seina üles. Küllap oli üks põhjus kassipoja hankimiseks meeldivad mälestused Sherlockist. Sherlockist, kes nüüd enamasti Joosepi nime all ja täiesti täiskasvanuna Otepää mail ringi uitab.
Esimestel päevadel pani kiisu Liisbet (just Eestist lahkunud kuninganna järgi) minu kannatuse hullu mööda proovile. Olen ju harjunud kodus laisalt ja omasoodu toimetama. Selline palju tähelepanu nõudev väike olend võib koledal kombel närvi ajada. Eriti hommikuti, kui ta ukse taga järelejätmatult kräunub. Aga nüüd näitab Liisbet vaikselt rahunemise märke. Ja aeg on rahuneda vist mul endalgi.
Eks ma korraliku pildi tekkimise korral uuest pereliikmest püüan ta ka siia üles seada.

Kenny Miller!

Tillukesest Hundust Meistrite Liiga Ulguvaks Metsakutsaks.
Kenny Miller Fan Club tänab ja lõpetab.

Rõske kurbus

Valmistusin kirjutama eilsest teatrielamusest Dostojevski "Valged ööd", aga siis selgus taaskord, et Sirbi koolitet kriitik teeb seda palju paremini ja elegantsemalt, kui ma iialgi suudaks.
Üldjoontes jään Rait Avestikuga igati nõusse, lihtsalt mõned tähelepanekud lisades. Võib-olla pole neid üldsegi vaja, aga eks lugeja otsustab.
Theatrumis pole ma varem käinud. Aga viimaseks korraks see kindlasti ei jää. Paistab, et tegemist on tõsimeelset teatrikunsti viljeleva asutusega ja see juba on tänapäeval haruldane lugu. Hullunud tempot ja eriefekte leiab Eesti teatrist juba rohkem kui küll, mõnikord on omal kohal tõsisemat sorti süvenemine. Ja just viimast vähemalt "Valgete ööde" põhjal Theatrumis pakutaksegi.
Püha Katariina kirik on sügiseselt rõske ja pika etenduse puhul aitavad ka pinkidele laotatud paksud tekid vaevu-vaevu külma eemal hoida. Aga Tarmo Song ja Laura Peterson on nii meeletu hingestatusega asja juures, et oma vaevad unustad peagi.
"Valged ööd" nõuab näitlejalt tõenäoliselt metsikult tuupimist. Teksti on nii palju, et pole ime kui sõnad aeg-ajalt sassi lähevad. Või r-tähe hääldus enam väga loomulikuna ei kõla. Aga Tarmo Song on avastus. Väga ilmekas näitleja - justkui loodud Unistaja pisut ebamaise rolli jaoks. Usu mind, hea lugeja: meie seas tõepoolest elab inimesi, kes ei ole õppinud ümbritsevaga vabalt suhtlema. Kelle jaoks iga labasematki sorti kontakt tundmatu inimesega on saavutus omaette. Eks ole Unistajas siinkirjutajatki omajagu.
Aga sellele enesehaletsuse libedale teele ma praegu rohkem ei lähe. Song ja Peterson suudavad, lavastaja toimekal kaasabil muidugi, "Valgetes öödes" luua veneliku nukruse atmosfääri. Usun minagi (nagu Rait Avestik ka "Sirbis" kirjutab), et Dostojevskile oleks see lavastus meeltmööda olnud.
Theatrum paistab olevat nii huvitav paik, et sinna peab varsti naasma.

Emmid ja aad

Tähelepanek Tallinna liiklusest: valdav enamus autonumbreid algavad tähtedega A või M. Pagana huvitav, miks see küll nii on? Ükski teine tähestiku täht ei saa populaarsuselt neile kahele mitte ligilähedalegi.
Sa ei usu mind? No mine jaluta lähima supermarketi parklasse ja vaata ise: peamiselt ainult emmid ja aad, aad ja emmid.

Viva el Presidente!

Meie uue presidendi esimene kõne tõi südamesse uhke tunde. Tark, mõtlev, humaanne olend sai riiki juhtima valitud.
Teisiti on lood äsja imepisikese tuumakatsetuse teinud Põhja-Koreas. KRDV ametlikul veebisaidil vasakul kätt tõstev seltsimees Kim on tänagi ametlikult Korea Rahvademokraatliku Vabariigi riigipea. Mis sellest, et ta suri aastal 1994. Nagu The Times tabavalt kirjutab, on parempoolne seltsimees Kim (noorem ja käetõstmise kunstis üksjagu kehvem) üksnes parteijuht. Mis siis, et pagana nutikas võimu külge klammerdumise keerulises kunstis.

Puude kuninganna

Eile oli põhimõttelisel linnavurlel võimalik näha Matsalu loodusfilmide festivalil peaauhinna võitnud tõesõna võrratut filmi Keenias kasvavast sükomor-viigipuust Puude kuninganna. Ausõna, võttis sõnatuks. Peamiselt näidatakse meile viigipuu ja imepisikese putuka viigikireslase miljonite aastate jooksul väljakujunenud koostööd. Filmikaamera tungib koos viigikireslasega lausa viigimarja sisse. Põnev kirjeldus, kuidas nad seda imeasja filmisid. Aga muidugi on selles võrratus viigipuuloos veel palju kõrvalosatäitjaid - ahve, kaelkirjakuid, elevante, krokodille, linde, sipelgaid, liblikaid, ritsikaid, isegi kalu ja keda kõiki veel. Kõigi nende jaoks on viigipuu ääretult oluline osa elukeskkonnast.
Ja kui keegi arvab, et loodusfilm on loodusfilm, vahet pole, siis on ikka küll. Eile võis Rahvusraamatukogus selles väga selgelt veenduda - rootslaste lamedavõitu karufilm polnud veeranditki nii köitev kui see Keenia imelugu. Tehnilisest tasemest rääkimata.
Peab lootma, et "Puude kuninganna" jõuab kunagi ka ETV-sse või vähemalt Animal Planeti ekraanile. Muidugi pole see hoopiski sama mis kinos. Aga ikkagi.

Erinevad maailmad

Sünnitada Nigeris või Rootsis? Tõepoolest - nagu kaks erinevat maailma.

Ilvese tee rahva südamesse

Olen vältinud siin eriti presidendivalimiste teemal rääkimisest. Peamiselt seetõttu, et välismaal Eesti Vabariigile eeskõneleja valimine käib meil vallajuhtidele koolikatuste kinkimise teel. Liiga absurdne, aga siiski tõsi.
Siiski tahan lühidalt mainida, et Toomas Hendrik Ilvesest saab minu meelest Eestile suurepärane president. Mäletan, kuidas enne eelmisi Riigikogu valimisi oli ta ainus poliitik, kelle selge ja tulevikku suunatud visioon minuga kõneles. Ilvese jutt tundus mõistlik ning sisutihe ja peamiselt tema pärast ma tookord sotsiaaldemokraate valisingi. Teised valijad eelistasid samal ajal Res Publica õõnsaid loosungeid ja kümnemeetriseid plagusid ja said oma tahtmise.
Seda hämmastavam oli Ilvese kammbäkk aasta hiljem europarlamendi valimistel, kus ta põhimõtteliselt üksipäini Eesti poliitilise eliidi seljatas. Niisiis sõnum jõudis, aastase hilinemisega, siiski pärale. Juba siis oleks võinud ennustada, et mehe poliitiliste ambitsioonide tipp pole need see europarlament teps mitte.
Muidugi eelistaksin Ilvest näha reaalse poliitilise jõuna, mitte presidendi tseremoniaalses ametis. Aga ka see praegune lahendus on täiesti söödav.

Penskarite omast tibiteatriks?

Pikk vaikus on taas maailma kõige igavama inimese elus olnud. Aga laupäevane esmakordne käik teatrisse NO99 väärib mõne sõna kirjutamist.
Kummaline oli sinna vanasse Sakala keskusse minna. Kui seal viimati käisin ja paraadtrepist üles kõndisin, tegutses nendes ruumides Vanalinnastuudio. Vist parajasti Roman Baskini juhtimisel. Keskealine trupp ja abipersonal, vanemat sorti publik, salongikomöödia. Ühesõnaga - nii oli siin toona kombeks. Ruumid on täna samad ja "vana kooli" atmosfäär mingis mõttes säilinud, ainult inimesed on hoopis teised. Näitlejad ja teatritöötajad kõige rohkem kolmekümnendates, publik? Samuti. Naljatasime endamisi, et mõned üksikud siia saabunud on vist endale üliõpilaspileti võltsinud. Peaaegu eranditult istusid nimelt saalis noored ja seejuures ülekaalukalt neiud.
Ma ei taha mõeldagi, mida võib Vanalinnastuudio vaataja arvata teatrist NO99. Kindlasti pole Ojasoo ja Semperi tehtav tema jaoks teater. Miski tolategemine lihtsalt. Rääkimata Baskini reetmisest, mis Sakalas ju õige julmalt toime pandi. Seda ei andestata. Tegelikult löödi sealt niimoodi välja rohkem kui üks põlvkond. Plats puhtaks. Seda oli laupäeval näha. Põhimõtteline põlvkondade kisma.
Kuigi "Nafta" ei ole ehk siiski nii uuenduslik ja revolutsiooniline tükk, et ta vanemale inimesele arusaamatuks jääks. Teatrit, nagu me seda kunagi tundsime, on ka omajagu näha. Sõnum naftaajastu paratamatust lõpust on ajakohane ja seda tambitakse vaatajasse piisava põhjalikkusega. Loenguid siiski laulu, tantsu ja naeruga kergendades.
Publik istub justkui kahel pool moemaailmast tuntud catwalki. Sind püütakse juba alguse vägeva tantsunumbriga pahviks lüüa. Tundub, et üsna tümaks teevad sellega näitlejad ennastki. Võtab aega, enne kui hingeldus taandub ja vorm tagasi saadakse. Aga jutt on mõistlik ja näited kaasakiskuvad. Energiasäästliku eluviisi sõnum jõuab mulle küll selle etendusega kenasti kohale, aga kas ka igaühele? Kahtlus tekib vaadates publiku nägusid pärast seda, kui näitlejad ennast Abba saatel paljaks koorivad. Ja lõpu eel sukeldutakse õige kauaks reality-show'de maailma, seda tõsi jah põhjalikult naeruvääristades, aga... Aga inimene saab ju ise ka aru, et telerielu on õõnes ja tühi. Seda võib niimoodi topeltnaeruvääristada, kuid soovitud tulemust see anda ei pruugi. Sõnum jääb kusagile mugavasse tugitooli toppama.
Või vähemalt niisugused üpris segased mõtted jäid mind vaevama. Seda tunnistan hea meelega, et näitlejad on tublid ja tasemel. Jaak Prints näiteks meeldis väga. Ja Gert Raudsep. Sellise trupiga tehakse nii mõndagi. Ja NO-d pole tarvis karta. Tibid vaatavad vanurit pisut hapu näoga, aga kurja nad ju ei tee. Elamuse saab sellegipoolest.