Kahvatukollane nädalalõpp.

Aga "Bella Martha" polnudki paha, eks ju? Ma ei ole küll kunagi olnud toiduhuviline ja üsna imelik on näha inimest keset lumist talve kael paljas ringi tormamas (ise oleksin sellise käitumise korral kohe köhas-nohus), aga päris südamlikkurb oli. Pärast muidugi õnneliku lõpp... mis jah, oli pisut liiga täiuslik, et seda liiga tõsiselt võtta.
Või kes seda nii täpselt teab. Jalgpalliklubi Levadia sai täna hooajale üliõnneliku lõpu kohe. Tea, mis sundis mind sinna Kadriorgu jalutama seda trianglit vaatama. Eks ma ju suur jalgpallifänn olen, aga samas ei armasta ma ebamugavat ja vastikut viisi seda imelist mängu vaadata. Kadriorus oli täna ebameeldiv ja vastik. Külm ka. OK - see ei ole esmatähtis. Aga venekeelne mõirgamine ja kisa ja kõik see muu: ilmselt iseloomustabki fenomeni nimega Tallinna Levadia jalgpalliklubi. Värsket Eesti meistrit. Seekord jäid eestlaslikku mentaliteeti esindavad florakad suurelt alla. Aga samas ma ei suudaks ette kujutada, et see Levadia seltskond Eesti koondist ja kohalikku vutielu tervikuna domineeriks. See oleks liiga jube.
Liiga jube, nagu eilne Djibril Cisse vigastus. Cisse on minu lemmikklubi FC Liverpool ründaja, kes eilses liigamängus murdis jala. Murdis nii hirmsal moel, et see teleekraanil selgelt näha oli. Temast pole nüüd vähemalt pool aastat enam mängumeest.

Ja siis veel see kahvatukollane valgus. Kollaste lehtede hunnikud Kadriorus. Talve eelaimdus. Talveaeg on alanud.

Bollywood/Hollywood

Täna tasub üle hulga aja jälle telerit vaadata. Kell 22.05 ETV-s meelelahutust Kanada hindude stiilis ehk siis Bollywood/Hollywood. PÖFF-ilt 2002 on selle muuviga seoses üksnes meeldivad mälestused. Sisaldab hirmnaljakaid episoode.
Muuseas - reedel Soome TV1-s veel üks kunagine pöffikas tulemas - sakslaste "Bella Martha". Endal veel nägemata, nii et ootan huviga. Algus pool kümme õhtul.

Vahelduseks ilusad päevad.

No näed, viimati just virisesin siin kui hall ja kole kõik on, aga vaata nüüd aknast välja! Viimased 72 tundi on olnud tõeline puhkus sügistormide eel - vaevalt enne südatalve sellist rahu enam näeb. Isegi linnud on uuesti laulma hakanud nagu kevadel. Ja oravad jooksevad mööda männilatuvu ringi või siis elektriliine pidi või lausa majaseinade külge klammerdudes. Muidugi on nemadki eluga rahul. Antakse aega veel toitu varuda.
Sügisvärvid löövad pahviks. Jalutasin täna Hirvepargist mööda ja see on uskumatu vaatepilt, mis avaneb! Tõesti soovitan kõigile.
Muidu aga on sedapsi, et Ameerikamaa valimised on kohe ukse ees. New York Timesis on suurepärane lehekülg nimega "Electoral Vote Calculator"." Siit näeme ära, kui punane (Bushimeelne siis) USA tegelikult on. Demokraatide ainsed kantsid leiame ida- ja läänerannikult - tõsi, just sealt neid valijamehi päris palju tulemas on ka. Valijameeste arv ju seotud elanike arvuga osariigis. Ja elanikke New Yorgi kandis ning Kalifornias palju, palju. Bushi osariigid siis punased, Kerry omad sinised ja hallid on need paigad, kus praegu ja kes teab, kui kaua veel lahingut peetakse. Kümme osariiki, mis asja reaalselt otsustavad.
Mitte, et 2. novembri õhtuks lahendus ilmtingimata saabub. Väga võimalik, et siis minnakse kohtusse nii mõneski valmisringkonnas. Mõlemad pooled on juristide armee valmis palganud. Ja ehk pole jaanuariks veel sugugi selge, kumb kandidaat ametivannet andma hakkab. The Guardian kirjutab sellest mängust pikemalt.

Hallid päevad

Kuidagi äkki on tulnud jälle see aeg. See hall aeg. Oled morn ja unine, liikudes igal hommikul selle vääramatu sihtpunkti poole. Sinna, kuhu minema pead. Kui suvel tegi vihm nalja ja inimeste sellega seotud häda veel rohkem, siis praegu pole enam vahet. Sadagu või ärgu sadagu, who cares... Praegu tahad lihtsalt kohale jõuda. Ilma inimesi nägemata. Ilma autosid kuulmata. Ilma mõteteta. Ainult Subdudes'i mahehäälne lauljahärra kõrva sosistamas: "Why don't you save me?" või siis "Is there any cure for being alone?"
Sügisevihkaja on kõnelenud.

Bushman out!

Tere hommikust! Võite algatuseks vaadata, milliseid märkmeid tegi George Walker Bush John Kerryga peetud debati käigus. Päris geniaalne.
Ühtlasi soovitan lugeda, kuidas Markos Moulitsas kõneleb Bushi kampaania järjekordsest tragöödiast. Härra president kardab kriitikat ja oma peamist vastast nagu tuld. Inglise suurepärane mõtleva inimese ajaleht The Guardian on Bushi-vastases võitluses alati abiks.
Nimetatud härra Moulitsasel on muuseas väga põhjalik demokraate toetav blogi. Soovitan soojalt USA valimiste eel silma peal hoida.
Ja nüüd kõik koos pöialt hoidma, et ameeriklased tulevad mõistusele ja kupatavad selle ohtliku mehe Valgest majast nii kaugele kui võimalik. Eks ju.

Krossist

Loen Jaan Krossi "Kalleid kaasteelisi" ja nukrutsen natuke, et ta vanast Eesti ajast nii napilt kõneleb. See ju minu lemmikperiood mingis mõttes. Aga küllap on hilisemad aastad talle olulisemad. Tohutult huvitav on lugeda igatahes.

Kontrabassijumal

On jah selle minu blogimisega nagu on. Et siis põhiliselt ei ole. Ei leia aega või ei leia inspiratsiooni või...
Aga ühel päeval nägin linna peal plakatit. Ja plakatilt võis lugeda, et austama hakatakse kuulsat muusikut nimega Ludwig Juht.
Aga minu jaoks on Ludvig Juht (sest sellisena teda tunnen) ju vana tuttav! Vana lemmik isegi. Temast lugesin nooremana ajakirja "Välis-Eesti" kolletunud lehtedelt ja see nimi ja see mees jäid mind kummitama. Temast kirjutati nii naljakalt lugupidavalt. Kontrabassikunstnik, suurmeister, Bostoni eestlaste au ja uhkus. Mitte, et ma kontrabassimuusikat, nagu tema seda mängis, hästi ette suudaksin kujutada. Kui proovingi, tundub see mulle jube. Kontrabassisoolo. Mida minusugune kolmekümne ringis rockmuusika sees üleskasvanu sellest üldse teab või seda nautida oskab. Oh ei. Aga see mees...
Kes oli Ludvig Juht? See suurmeister, kelle meistriteostest "Souvenir" ja "Scherzo" "Välis-Eesti" nii lugupidavalt kirjutab? 1939. aastal mängis ta Bostoni sümfooniaorkestris ja oli 45-aastane. Proua Amanda musitseeris tal ka Bostoni eestlaste koosviibimistel kaasa. Ludvig oli pärit Vesneri vallast Tartumaalt. Põllumehe poeg, kes tudeeris legendaarse Dag Otto Wirkhausi enda juures. Ja siis kolis Berliini. Ja elas Helsingis. Ja mängis "Estonias" kontrabassi. Ja elas aastaid Londonis. Maailmarändur, kes maandus Bostonis.
Ma ei tea, kas nii võib öelda - aga minu jaoks oli Ludvig Juht oma aja poptäht. Ta vaimustas oma kuulajaid niivõrd, et pidi mängima lisapalasid. Reklaampildil näeb ta välja tugeva kondiga Eesti mehena, kes on kummardunud oma armastatud kontrabassi kohale. Cool!
Märtsis 1939 kirjutab "Välis-Eesti", kuidas Ludvig Juht koos kvartetiga kandis Bostonis ette oma kava rahvalauluettekannetega. Ikka Vabariigi aastapäevaks. Edasisi teateid mul Ludvigist pole. Küllap esines ta Bostoni väliseestlastele veel aastaid - aga ei iial enam kuuldud temast midagi kodumaal. Kuni nüüd on ta äkki uuesti avastatud. Kontrabassistaar selline.
Postimees näikse ka Ludvigi-vaimustuses.
Pilt vanast Ludvigist sigaretiga poseerimas:
.