Minu lemmiknäitus jälle üleval.

Ühel neist vihmastest sügisõhtutest külastasin Rotermanni soolaladu. Sääl ju graafikatriennaali suur näitus terve maja peal laiali.
Ma südamest armastan seda, mida nad graafikaks nimetavad. Sest pole see ainult mingi graafiline leht, nagu mõned arvavad - tegelikult võib see olla mis iganes. Videokunst, arvutikunst, kujutav kunst, fotograafia, ükskõik mis tehnika, mis maailmas leiutatud. Võimalused on piiritud ja see teebki asja minu jaoks nii ligitõmbavaks.
See näitus seal Rotermannis inspireerib. Seal ringi kõndides sa tajud inimeste piiritut kujutlusvõimet. Pealegi on see ääretult elav kunst. Ta kõneleb sinuga, ta astub sulle vastu, ta küsib sinult küsimusi. I love it!
Muidu polnud siiski nii meeldiv. Kahjuks hakkasid vingus näoga tädid aina rohkem ringi sebima ja välisuks keerati juba ammu enne maja sulgemisaega lukku ja... Ühesõnaga tüüpiline meie värk. Mis sest kliendist, saaks ainult kiiresti koju. Ja muidugi peab näitusesaalis täiest kõrist üürgama korvpalli raadioülekanne. Katsu sa loota mingit vaimsust või võimalust hetkeks reaalsusest pääseda.
Nii või teisiti, ma lähen sinna veel tagasi. Ja upun paariks tunniks sellesse loovusse, mis igalt seinalt vastu paistab.

Ma tahan Pacificot!

Täpsemalt ei seleta muuseas. ;)
Nojah, Pacificot ma küll ei saanud, küll aga Yiannise. Hää seegi.

Vana laiskvorst

Siis tõepoolest - ma pole siia 10 päeva ridagi kirjutanud. No kus on inimese kombed?
Ah jaa. Eile Linnateatris vaimustas Epp Eespäev Vincent Van Gogh'i noorpõlvest rääkivas tükis "Vincent". Tõesti suurepärane mäng ja milline koostöö ülejäänud nelja näitlejaga, kes kõik alles noored ja alustamas. Tuleb lisada, et näitemäng oli tõesti hästi kirjutatud.
Väga hubane õhtu oli ja soe ja sume ja üldse mitte sügisene. Linnateater on kõiksugu põnevaid mängukohti leidnud endale. Seekord siis Hobuveski seal päris Laia tänava lõpus. Puu ja kivi, kivi ja puu.
Pärast avastasin, et vanalinn on imeilus õhtupimeduses. Üks maja teise järel on saanud suurepärase valgustuse. Pole see linnake siin enam pime ja kõle, nagu veel üsna hiljuti.
Hommikul kuulsin õudset uudist, et minu lemmikklubi Liverpooli parim mängija Stevie Gerrard on saanud hirmsa vigastuse, millest paranemine võtab kuid. Jalgpallihooaeg jälle untsus vist...
...Ja see Arno Pijpersi vallandamise lugu siin Eestis! 13 Jalgpalliliidu juhatuse liiget räägivad Päevalehes ühte ja sedasama veidrat juttu. Justkui oleks eelnevalt kokku leppinud. Minu mõistus ei võta, kust selline üksmeel hollandlase väljaheitmisel nüüd äkki saavutati? Ja mis saab Eesti koondise sügisestest mängudest... Ei sellest head nahka tule.

I Want It Back

Eile sõitsin Tallinnast rongiga Tartusse kuulates Shawn Colvini 96. aasta plaati ja mulle meenus pilt aastate tagant. Mul oli tavaks alati reedeõhtuti ühte rootsikeelset raadiosaadet kuulata ja sealt endale muusikat lindistada. Seda saadet juhtis üks muhe vana nimega Mikael Wiik. Järgmisel hommikul tõusin üles, kerisin kasseti tagasi ja kuulasin neid vaimustavaid saunde, mis kõlaritest voolasid. Ja olin oma uue muusika üle õnnelik. Sest see oli nagu minu muusika.
Mingi osa minust igatseb tagasi neid päevi, kui mul oli muusika jaoks AEGA.

Muuseas - reedese õhtupooliku Tallinn-Tartu kiirrong on nagu mesilaspesa. Noori, lapsi ja loomi kõik põrandad ja nurgakesed täis. Seal me siis kihutame 30-kilomeetrise tunnikiirusega Tapa poole (kiirrong ikkagi!) ja õhk lõpeb vaikselt otsa. Ja konduktorionul pole enam kusagile astuda. Ja kutsa on õnnetu...
Aga ega veel sellepärast lisavagunit pole vaja rongile panna, et olemasolevatesse rahvas ära ei mahu. Oh ei.

Viie aasta tagused osa 1.

Kui 1999. aasta lõpul töökohta vahetasin, koostasin nimekirja oma lemmiknetikülgedest. Paber mul tänaseni alles. Otsustasin katsetada, milline link veel töötab - milline mitte.
Ameerika naljakaimad patendid on alles! Tõesti lõbus leiukoht, mida ma pole siis pea viis aastat külastanud.
Penpal.net - vana hea kirjasõbrasait eksisteerib endiselt! Üle elanud kõik kirjasõbrad.
Eesti variant, mis kunagi asus aadressil http://friend.eky.ee on aga ammu ajalugu. Diskreetne paik oli, vähenõudlik. Meeldis mulle. Mälestused... Aga Eestis peab kõik räige olema, muidu ei müü.
Viiest tollasest otsinguleheküljest on kõige tuntum muidugi Yahoo, mina olen ammu guugeldama hakanud. Infoseek guugeldab tänapäeval samuti. Pisut leheküljenime muutnud HotBot on alles. Metacrawler oli siis Go2Net - vana link toimib endiselt. Minu tollane lemmik ostingumootorite seas Savvysearch on nüüdseks Search.com Mitte enam see, mis siis...
Kui mina veel Hotmaili aktiivsemalt kasutasin, polnud ta rakuke Microsofti impeeriumist. Tõsi, mailiaadress on mul seal endiselt alles. Rohkem kui 6 aastat juba, ikka sama. Keegi võiks selle eest auhinna anda! ;) 5 aasta tagune link sellele lehele enam ei tööta.
Neti ja WWW värav töötavad endiselt. Issand, selles viimases pole ma aastaid käinud.
mail.ee on nüüd midagi muud, kui neil ammustel päevadel. Osa suurest impeeriumist seegi.

Rohkem praegu ei viitsi. Aga jätkan veel seda 1999. aasta netilehtede nimekirja läbiuurimist.

Ootamatu kaaslane

Täna hommikul, päris tipptunnil kohe, reisis liinibussis Nõmmelt linna poole suurem kollane sõbraliku moega peni. Täiesti omapäi. Huvitav oli vaadata, kui aupaklikult kutsale ruumi jäeti, kui ta Kalevi peatuses äkki väljuda otsustas.
Sattus vist vaenekene võõrasse, julma keskkonda. Millal küll meil see hulkuvate koerte probleem ükskord kontrolli alla saadakse? Vastus vist taaskord: siis, kui inimesed ise oma mõtteviise muudavad. Üks aeglane-aeglane protsess see viimane.