Paljas, paljas, paljas identiteet.

Kunstihoones on avatud Kunstnike Liidu ülevaatenäitus "Identiteedid". Kuraator Harry Liivrand. Nagu ikka - läksin, vaatasin.
Domineerima jäi võigas, ebameeldiv tunne. Enesepaljastamisega on mindud päris kaugele jah. Ühes nurgas näidatakse meile seda, kuidas peenise sisse kuulikesi saab panna. Teises nurgas masturbeerib mingi transvestiit poti peal. Kolmandas nurgas võtab keegi tüüp ülakeha paljaks ja demonstreerib ribisid. Suurepärased ribid on.
Ei, mul ei ole selle eelneva vastu midagi. Ma ei ütle fuhh ega midagi. Ärge lootkegi. Kahjuks ei õnnestu aga enam mind selliste asjadega šokeerida. Kas meie ühiskonnas veel üldse kedagi õnnestub? On nähtud juba seda ja teist, kolmandatki, on tehtud hullematki.
Küll aga küsin: miks nii palju, miks seal ja miks niimoodi? Sest samas kõrval seina peal kunstnike tööd, kes on sündinud aastatel 1922, 1928, 1930. Jah, nende tööd on teisest maailmast. No ikka täiesti teisest maailmast.
Vahest siis ongi eesmärk (jälle!) näidata, et meie mail tehakse kunsti nime all kõike. Absoluutselt kõike. Tore on. Aplaus kallile kuraatorile. See teadmine ei pane mind imestama. Küll aga paneb mind pisut imestama see, kui külmaks see näitus mind jätab. Kui vähe on seal tegelikult uuenduslikku või lihtsalt ilusat või üldse midagi märkimisväärset. Tahaksin südamest loota, et see ülevaatenäitus siiski Eesti kujutava (või kuidas seda videoskulptuurigraafikamaali segu nüüd tänapäeval nimetataksegi) kunsti hetkeseisu ei näita.
Aga kui ikka näitab küll, siis on natuke kurb.

Närvihaiged bussijuhid.

On vist üldteada, et pea kõik vähegi normaalsed linnaliinide bussijuhid on läinud ära Soome. Tööle. Või siis kusagile mujale parema palga järele. Meie maile on jäänud frustreeritud, (enamasti) vene rahvusest närvilised olendid, kes juhivad bussi nagu vormeliautot.
Täna juhtusin ühe sellisega jälle linna sõitma. Lõputu jõnksutamisega olen ammu harjunud, samuti selle ekspressliini juhtide kombega kõige sisemist rada pidi kõigist autodest mööda kihutada ja siis vahetult enne punast foorituld ennast sõiduautode vahele trügida. Aga täna oli tegemist erilise närvihaigega. Lausa koomiline olukord tekkis Järvel, kus bussijuht pidas õigeks punase tule taga seistes kaelamurdvaid trikke tegema hakata. Kõigepealt otsustas ta manööverdada ennast kolmandast reast esimesse. Seda praktiliselt koha peal ja olukorras, kus igal pool ümber seisid autod! Aga sellest polnud veel küll. Nimelt selgus, et esimesse ritta siirdumine oli kole eksitus. See rada oli blokeeritud. Muidugi ei saanud kallis bussijuht sellise kahetsusväärse olukorraga leppida. Tuli oli ju vahepeal roheliseks läinud! Nii trügis ta ennast sealsamas koha peal teise ritta. Ma ei taha mõelda, mida mõtlesid samas seisnud sõiduautode juhid.
Küsisin endalt, kas ma kõigi nende trikkide tulemusena jõudsin kiiremini linna? Võib-olla küll. Ühe minuti võrra. Ja siis meenus mulle nõukaaegne plakat raudteejaamas, mis hoiatas: ära jookse rongi eest raudteele. "Võidad minuti, kaotad elu." Keegi võiks seda lihtsat tõde ka nendele närvid krussis bussipilootidele õpetada. Hakkab ju nende küüdis lihtsalt jube.

Mitme olendi jäljed siit küll lähevad?

Mõrvari elu.

Guardian on avaldanud metsikult pika, põneva loo 17. sajandi alguses tegutsenud Caravaggiost. He lived badly, brutally Halb ja brutaalne elu, mis on meile jätnud umbes 50 valguse ja varju meistriteost. Ja kunstiteadlane Jonathan Jones on uurinud kõiki teadaolevaid Caravaggio teoseid ja kirjutab meile, mida ta nägi.
Caravaggio viimaste eluaastate töödest on kohe-kohe avatud näitus Londoni National Gallery's. Ja oh seda rõõmu, Caravaggio näitus on seal avatud 22. maini. Siinkirjutaja aga plaanib alustada oma nädalast Londoni reisi 21. maikuu päeval. Seega pole kahtlustki, et Itaalia meistri tööd saavad nähtud. Seni aga peab leppima härra Jonesi ülidetailse artikliga.

Kes on õigupoolest näitleja?

Soome TV näitab ajuti huvitavat intervjuusarja, kus Hollywoodi tähed "sunnitakse" pidama intellektuaalset vestlust näitlemise vähemtuntud aspektidest. Ehk siis tehnilistest nüanssidest, ettevalmistusest, rollivalikust ja paljust muust. James Liptoni nimeline akadeemilise olemusega härra kutsub filmitähekesed New Yorki sealse "Actor's Studio" lavakunstikooli tudengite ette.
Ja seal toimub huvitav ümberkehastumine. Meediastaarist saab hetkega tõeline oma ala professioonaal, kelle arutlusi näitekunsti teemal on alati väga huvitav jälgida. Eile õhtul oli kord Michael Douglase käes. Nimetatud härra mu lemmikute hulka just ei kuulu ja pealegi olin hilisõhtul juba pahurana magama asutamas. Ometi jäin justkui nõiaväel vaatama. Põnev. Nagu alati selle saate puhul. Soovitan seda ülimalt ebaameerikalikku telesaadet kõigile.

Suusa MM-i eel Mart Laarist.

Ma olen siiski sunnitud siinkohal mainima oma paari öö tagust unenägu, enne kui see mul lõplikult meelest läeb. Mart Laari moodi mees soovis osaleda olümpiamängudel suusahüpetes. Kahjuks aga leidsid Eesti koondise valijad, et ta on liiga vana ja liiga raske. Pealegi kehtis unenäos suusahüpetes imelik klausel: väga suure kaaluga hüppajal võeti tulemusest 10 meetrit vähemaks. Seda vist põhjusel, et suuskadega hüpates on raskematel isenditel teatav eelis.
Siiski näitas Mart olümpiaeelsel MK-etapil, et oleks kohta olümpiakoondises väärinud - hõlmad lahti hõljus ta elegantselt üle mäe kriitilise punkti.

Eesti muusika kuulamise päev.

Täna veetsin pikki tunde kuulates Eesti artistide plaate, mis kandideerimas 2005. aasta Eesti Muusikaauhindadele. Ja püüdsin siis enda lemmikuid välja noppida.
Kerge see katsumus polnud, sest mitut lugu Raivo Tafenau üürgavat saksofoni või siis näiteks Rein Rannapi klaveriklibinat ikka minusugune välja suudab kannatada?
Tõsise pettumuse valmistavad naislauljad. Kõik need H-tähega algavad neidised - Hannah, Hanna-Liisa, Hedvig - kui palju mahub maailma nukker-romantilise ballaade? Lõputult palju. Suurt muud ei mahugi vist - vähemalt mis Eesti naisartistidesse puutub. Üks nišš, ainult üks.
Aga mis ma ikka soiun, nimetan vast parem mõned lemmikud, mis kõrva paitasid: Metro Luminal teeb sellist mõnusat roketirolli, mida kunagi Eestis liiga palju pole tehtud. Koer on pisut rajum variant, aga samuti huvitav. Pastacas jällegi veidi ekperimentaalsem, aga ka taoline nähtus, mida kohe hea meelega plaadimängijasse pistad. Tuntult mõnusad on muidugi Jäääär ja Matvere/Tätte.
Ja paar positiivset uudisnime minu jaoks: Bonzo Rakverest ja bänd nimega Ultramelanhool. Rahvuslikku laadi värki tehakse meil kole palju, neist jäi ainsana meeldivalt pähe pöörlema Virre.

Polnud vist väga hea Eesti muusika aasta see eelmine. On ju olemas selline auhinnatav kategooria nagu "Aasta džäss/bluusartist". Ma ei leidnud mitte ainsatki bluusiplaati. No mitte ühtegi ei olnud! Tõsiselt kahju.

Sotid selged.

Olen kaua aega unistanud sellest, et Eesti ajalehed võtaksid poliitiliselt mingi positsiooni ja hoiaksid sellest kinni. Lihtsamalt: valiksid poole, mitte ei ajaks suvalist udu poliitikute vastutusest ja sellest, et tuleb asju teha õigesti. Poliitikas on väga tihti rohkem kui üks "õige" tegutsemisviis.
Täna siis lõpuks näen märke konkreetsetest valikutest. Postimees kaldub oma juhtkirjas häbenemata Reformierakonna ja Ojulandi poole, Päevaleht toetab ilmselgelt Partsi ja Res Publicat.
Väga rõõmustav. Midagi hirmus uut selles infokillus pole - vihjatud on sellistele poliitilistele hoiakutele varemgi. Lihtsalt sotid jälle pisut selgemad.

Hirm.

Tänane päev kuulub hirmule. Loodetavasti homne enam mitte.

Tartu rahu.

Täna hommikul sumpasin läbi lume kuuri juurde, võtsin lipu ja pistsin vardasse. Oli selline tunne.
Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi Tartu Linnamuuseumis seda lauda vaatasin, mille ääres Tartu rahuleping sõlmiti. Tohutult suur, puust ja kriimukräämuline. Kujutlen praegugi neid inimesi seal laua ümber nii hirmus palju talvesid tagasi. Vaevalt nad mõtlesid, et see riik veel 85 aastat hiljem kesta võiks. Üks pool ei mõelnud seda kindlasti ja küllap aimas teinegi. Ja ometi... siin me nüüd oleme. Kõigest hoolimata. Mitte, et me sellest pärandist eriti hoolida tahaksime. Tänapäeval ei taheta minevikust midagi teada. Või mõista oma tegusid ajaloolises kontekstis.
Me tahame jälle Venemaaga lepingut sõlmida. Hirmsasti tahame. Aga pole Eestil seda jõudu, mis 85 aasta eest. Pole seda tahtekindlust. Pole seda pühendumust. Nõrgad oleme. Mõtteviisilt eelkõige.

Pisut isiklikumast vaatepunktist - sellistel tähtpäevadel hakkan tundma, et olen juba vana. Tahtmatult mõtlen, kuidas sai seda või toda päeva 10 aastat tagasi veedetud. Või kakskümmend. Kümne aasta eest polnud veel selle tagasimõtlemisega probleemi, sest tollal, kümme aastat tagasi vaadates, olin ju alles laps. Laps N. riigis. Nüüd... Jube mõelda, et aastal 95 olin täiskasvanu ja muretsesin samade asjade pärast kui praegu. Peaaegu samade. Ja juba oli ka see riik meil siin, ikka samade (peaaegu samade) muredega, mis praegu.
Nii pikk aeg.