Briti valimised.

Juba järgmisel nädalal minnakse saareriigis valimiskastide juurde. Hetkeseis tundub lootustandev. Hirm, et konservatiivid tagasi võimule tuleksid, on viimastel nädalatel drastiliselt vähenenud. Guardiani värske uuring annab Tööparteile selge edumaa: 40% häältest konservatiivide 33% vastu. Selline tulemus kindlustaks Tööparteile kindla enam kui sajakohalise enamuse.
Olgu Iraagiga minu silmis usaldusväärsuse kaotanud Tony Blair kui vastik tegelane tahes, konservatiivide välismaalasi vihkav Michael Howard oleks märksa hullem valik. Peab lootma, et vahepealne nädal sujub suuremate ekstsessideta ja mõistus võidab.

Minu Amsterdam.

Edaspidi kui kodulinnas jalgratturit näen, meenub mulle alati Amsterdam. Jalgratturite paradiis, kui üldse üks koht siin Maa peal seda on, asub seal. Ja kui ma siis tulen tagasi koju ja näen seda autode voolu Tallinna kesklinnas, no paratamatult mõtlen, et seal oli see kõik kuidagi paremini korraldatud.
Autode koht ei ole südalinnas. See on paik, kus inimesed peavad saama ennast hästi ja turvaliselt tunda. Isegi siis, kui aeg-ajalt tuututava jalgratturi eest ära hüpata tuleb. Ma tunneksin ennast Amsterdamis hästi. Kuigi ise lapsena jalgrattasõit õppimata jäi.

Poolteist päeva viibisin kanalite linnas. Kanalid on hollandi keeles “grachtid”. Ja neid grachte on seal rohkem kui küll: Kaisergracht, Herengracht, Prinsegracht, Leidsegracht. Ja veel vist kümneid. Kahel erineval kanaliringsõidul – üks ööpimeduses, teine päevavalguses – saime seal neid grachte pisut vaadata ja seletusi kuulata. Jala ei jõudnud ega jaksanud nende äärtel eriti jalutada. Loodetavasti järgmine kord...
Kanalite ääred on täis ujuvaid majapidamisi. Inimesed elavad läbi aasta vee peal. Kõigi mugavustega seejuures. Aga kanalid on Amsterdamis sellepärast, et tegemist on ääretult soise alaga. Amsterdam ju asub (nagu Madalmaade rannikualad üldiselt) merepinnast tublisti madalamal. Ja majad kanalite ääres on ehitatud tohutute puupalkide peale.

Kui keskraudteejaamast välja astud, tervitab sind kõigepealt jalgrattaparkla – sajad sõiduvahendid mitmel korrusel. Järgmisena uskumatult ilus kevadiselt õrnroheline pöök. Ja siis – lõputu rahvamass peatänaval, ulatudes nii kaugele kui silm seletab. Väsitavalt palju inimesi. Kas tõesti tüüpiline suurlinn?
Õnneks ei esinda lai möllav peatänav sugugi Amsterdami südalinna. Tavaline on siin midagi hoopis omapärasemat: küllaltki kitsas tänav, mõlemas ääres ehk meetrilaiune kõnnitee. Aga keskel? Keskel sõidavad jalgrattad. Mõnikord mootorrattad. Mõnikord harva ka mõni auto. Aga üldiselt need kondiaurumasinad ikka. Ning jalgrattaid on täis kõik kõnniteed, kõik kanalite ääred. Mitte mingid viimase peal mudelid. Ei, vanad, väsinud, aga töökindlad näevad nad välja. Jalgratas pole eputamise asi, vaid tarbeese. Vähemalt Amsterdamis. Ja jalgratturil on siin alati eesõigus.
Esimene tutvus tõelise Amsterdamiga sai osaks kohas, mis pikapeale minu lemmikpaigaks kujunes seal linnas – Spui väljakul. Pöögid, jalgrattad, rõõmsad inimesed pinkidel istumas, aeg-ajalt üle väljaku vurav vaikne ja moodne tramm. Istuks seal tunni, istuks isegi kaks – kui vaid aega leiaks. Ja nii kuratlikult väsinud ei oleks sellest meeletust 12-tunnisest päevast.
Teine lemmik minu Amsterdamis: Vondelpark. Kellegi poeet Vondeli järgi oma nime saanud park pole looduslik, vaid kavalalt linna keskele kujundatud 45-hektariline haljasala. Pühapäeva hommikul täitis Vondelpargi lakkamatu linnulaul. Tüüpiline amsterdamlane aga seda suurt kuulata ei viitsinud, sest tema oli jalgratta jooksukingade vastu vahetanud. Ja muidugi koera parki kaasa võtnud.
Üldiselt on aga Amsterdam tüüpiline Lääne suurlinn selles mõttes, et prügimurest seal lahti pole saadud. Ja hommikune Vondelpark oli prügimäe suurepärane näide. Prügikastid ajasid üle, aga pudeleid ja plastikut olid täis ka kõik haljasalad ja tänavad. Mitte, et keegi oleks ennast sellest segada lasknud. Mina ka ausalt öeldes mitte.
Ja veel üks märksõna: Rembrandt. Amsterdam on Rembrandti linn. Rijksmuseum, kus asuvad Hollandi kuldaja kunstiaarded, trügivad massid just selle meistri maalide ees. Ja Rembrandti kodumaja on omaette vaatamisväärsus. Ruumid on restaureeritud just sellisteks, nagu nad 17. sajandi keskpaiku olla võinuksid. Siis, kui suur meister ise seal elas.

Niisugune linn siis. Jalgrattad, pöögid, päike, kanalid, palju rõõmsaid inimesi igast maailmanurgast. Põhiliselt itaallased. Minu Amsterdam.

Pilte kanalite linnast.

Üks imeilus hommikune kanalipilt.


Minu lemmikpaik Amsterdamis - Spui väljak.


Tüüpiline elamu.


Õitses jah seal kõik.


Mõnus park, aga kahjuks koristamata.

Juttu Amsterdamist tuleb ehk ka... Äkki juba homme?

Vana.

Eile kui Lillekülas kõiki neid noori rõõmsaid nägusid vaatasin, sain aru, kui vanaks ma juba jäänud olen. Ja kui lootusetult pöördumatu on see protsess...
Aga muidu oli tore. Staadion näeb juba hoopis rohkem päris staadioni moodi välja, kui aasta tagasi. Juhtmed ei ripu laest alla ja vähehaaval tuleb isegi tunne, et siiski päris turvaline on neid treppe mööda ronida seal.
Mängutasemega irisejast jalkafänn muidugi rahule jääda ei saa. Aga millal minusugune ikka siis rahul oled.
Kui saaks nüüd juba selle tellitud Liverpooli-särgi ka kätte. Nämm-nämm. Aga kes kannatlik, see kaua elab.

Samal ajal Londonis...

Teine Inglismaa kvaliteetleht The Times avaldab toreda artikli Paula Radcliffe'ist, kes eile taaskord Londoni Maratoni võitis. Nagu Simon Barnes oma loos väga ilusasti ütleb:
Radcliffe is a national love object. She is cherished for many reasons, among them her successes, her sweetness of nature, her lovely eyes, her forceful husband, Gary Lough, and her failures. Above all, she is loved for her perceived fragility: reed-thin, pared to the bone and, in Athens, never far from tears.
Kes mu kirjutisi siin algusest peale lugenud, mäletab ehk Paula pisaratesse uppunud lootusi läinudsuvistel Ateena olümpiamängudel. Pea aasta on möödunud ja Paula tagasi tipus. Küsimus, kas ta kunagi MM-võistlustel või olümpial kuldmedaliga kroonitakse, jääb aga veel vastamata.

SEE kohtuasi.

USA on üks imelik riik ja sealsed kohtuasjad tihti pisut ulmelised. Hetkel kõige kuulsam neist, popstaar Michael Jacksoni oma, on poole peale jõudnud. Ja lõpptulemust ei oska keegi ette ennustada. Observer on Santa Monica kohtusaalis toimuvat jälginud ja toob meie ette selle ahnuse ja odava kuulsuse otsimise loo peategelased.
Aga vastus põhiküsimusele: kas Jackson siis tegelikult on pedofiil või mitte, jääb arvatavasti ka seekord saamata. Ja kas tõde eriti kedagi huvitabki?

Vaikija ja õelutseja.

Miks mulle meeldib vaikida, kui mul ometi midagi öelda oleks?
Ja miks mulle meeldib mõnikord õelutseda netis tundmatute inimestega, lihtsalt lollakast jäärapäisusest ja vaidlemise hasardist?
Rumala inimese veel rumalamad küsimused.

Veel kohustuslikku kirjandust.

Elu TOP 10. Lihtsalt ja loogiliselt seletatuna need kümme nähtust ilma milleta elu Maal poleks see, mis ta on. Ajakirjast New Scientist.
Loetlegem need kümme imelist nähtust siis:
1. Mitmerakulisus.
2. Silm.
3. Aju.
4. Keel.
5. Fotosüntees.
6. Seks.
7. Surm.
8. Parasiitlus.
9. Superorganismid.
10.Sümbioos.

Viimaste päevade elamused.

Jah, Linnateatrist enam eemale ei saa. "Üks ja igavene elu" ja "Sild" tõid mind kuidagi koperdavana selle teatri juurde. Õige hilja muidugi, aastaid pärast seda kui kõik sealse trupi kõrgest tasemest rääkima hakkasid. Ja nüüd vist olen minagi sõltlane.
"Tõestus" on päris huvitav tänapäevane draama. Tegevus keerleb äsjasurnud kunagise geeniusest matemaatiku kahe tütre ümber. Aga ega loo ümberjutustus midagi ei anna. Hea on nautida seda mõnusat magusat tunnet, mida noorte näitlejate Elisabet Tamme ja Evelin Pangi (jälle!) mängust õhkub. Jah, õhk on elektrit täis.
Kindlasti pole "Tõestus" Linnateatri ambitsioonikamate lavastuste seas. Aga pagana hästi mõjub vahest ka selline vaikne tund väikeses saalis. OK, kolm vaikset tundi ja eks vahepeal tehakse kõvemat häält kah. Ainult: olge inimesed, vahetage need jubedad toolid seal väikeses saalis ükskord välja! Tund ja 40 minutit järjest - paras piin.

Ja nüüd need, kes hädaldavad, et Eestis ei näe päris korralikku kinokunsti. "Päike" Sõpruses on just teile. Keiser Akihito viimased päevad Päikesejumalana on õige raske vaatamiselamus popkorni ja kokakoola kinoga harjunuile. Mõned sellised lasid keset filmi jalga ka. Meile ülejäänutele pakub see armetu tavaelust võõrandunud tegelane äratundmisrõõmu. Just nii nõrgaks inimene jääbki, kui teda jumaluseks peetakse. Issei Ogata roll Imperaatorina ei ole üksnes julgustükk, vaid ka ääretult intrigeeriv vaatepilt.
Ja muidugi viib see film taas mõtted sõja arusaamatusele ja lausa haiglaslikele vastuoludele. Pärast seda, kui linnad on rusudeks muudetud, rahvas moraalselt hävitatud, peab võidukate vägede ülemjuhataja (filmis Robert Dawson) ometi mõtlema tulevikule. Muutuma väepealikust hetkega taibukaks diplomaadiks ja visionääriks. Mõni ime siis, et sõjaväejuhid tihti hiljem tipp-poliitikas ilma on teinud. Nad on läbinud õige uhke katsumuse.

Peab.

Harva kohtab Eesti ajakirjanduses midagi inspireerivat. Täna on selline haruldane päev.
Jaan Kaplinski mõtisklus progressist eile ja täna on nii muljetavaldav, et minusugune väga väikese aruga karu ei julgegi siin midagi kommenteerida.
Sama mõtlemapanev on ka Marju Lauristini sünnipäevaintervjuu, mida ma millegipärast lehe veebiküljelt leida ei suuda. Aga ehk mõnikord ongi õigem paberist koopia osta ja oma silmaga vaadata. Lauristin näeb Eesti elu haruldaselt selge pilguga ja tema tihti lihtsad järeldused panevad äratundmises muigama. No ongi ju nii!
Intervjuust jäi esimesena mällu mõte: Eestis puudub ühistunne.

Nixon ja aatomipomm.

Väljavõte Jane Fonda autobiograafiast, mida vahendab Guardian:
The Nixon administration and its US ambassador to the UN, George HW Bush, would vehemently deny what was happening, but the following are excerpts from transcripts of conversations between President Nixon and top administration officials:

April 25, 1972

President Nixon: "We've got to be thinking in terms of an all-out bombing attack [of North Vietnam] ... Now, by all-out bombing attack, I am thinking about things that go far beyond ... I'm thinking of the dykes, I'm thinking of the railroad, I'm thinking, of course, the docks ..."

Kissinger: "... I agree with you."

Nixon: "... And I still think we ought to take the dykes out now. Will that drown people?"

Kissinger: "About 200,000 people."

Nixon: "No, no, no ... I'd rather use the nuclear bomb. Have you got that, Henry?"

Kissinger: "That, I think, would just be too much."

Nixon: "The nuclear bomb, does that bother you? ... I just want to think big, Henry, for chrissakes."

Jane Fonda käis aastal 1972 Põhja-Vietnamis.

Kunagi tahaksin lugeda George Bush noorema arvamusi aatomipommi võimalikust kasutamisest Iraagis, Afganistaanis, kus iganes. Ameeriklastelt võib kõike oodata.

Loomaaiapildid

Kas tõesti kevad?

Eilse haruldaselt ilusa ilmaga otsustasime Loomaaeda minna. Kevadeti seal korra jalutada on ilus traditsioon, millest mitte alati pole õnnestunud kinni pidada.
Aga näe, juba tee peal ja otse Kivimäe tipus lendas väike kollane liblikas. Aasta esimene.
Loomaaed oli rahvast tulvil. Lastega pered peamiselt, nagu ikka. Ainult loomi oli vähe näha ja need väheseki enamikus tudisid niisama kuskil katustel. Isegi ahvid ei viitsinud suuremat karjuda. Kaamelid ja elevandid siiski näitasid ennast parimast küljest. Viimaste puhul küll peamiselt sai imetleda selgi ja tagurpidi kõndimise imearmast kunsti.
Ja siis, ühel päikeselisel lagendikul nägime ka märtsikellukesi. Juba teist korda aasta esimene!

Loodetavasti saan teile õhtul mõne eilse pildi ka imetlemiseks välja riputada.