Liiga vana, et mõista

Michael Winterbottomi "9 laulu" on pisikese skandaaliga Eestisse jõudnud. Lubatakse avameelset seksi ja viimase peal muusikat ning Sõprusesse, kus sealseid väärtfilme käib tavaliselt vaatamas käputäis inimesi, saabub rahvast nagu murdu. Tüüpiline.
"9 laulu" väärtfilm ei ole, vähemalt minu jaoks mitte. Võimalik, et elu on minust lõplikult mööda läinud ka. Tõenäoline. Aga midagi erootilist seal kinolinal tõepoolest ei näidata ja erakordselt põrutavat või skandaalset...no ma ei tea. Me oleme täiskasvanud eks ole. Ja igasgugused "Kepi mind" ning muud sarnased on juba ammu tehtud ja sama kiiresti unustatud. Filmi käigus selgub, et lubatud suurest armastusest pole ka juttugi - ameeriklannast tüdruk on vastikult isekas egomaniakk, kes jätab tossikesest poisi nagu poleks teda kunagi olemas olnudki.
Aga olgu lugu mis on, kõige suurema pettumuse valmistas mulle muusika. Tekkis kuri kahtlus, et režissööri eesmärk oligi neid bände võimalikult ühesugustena näidata. Vähemalt nad kõlasid ühtemoodi. Kõik. Super Furry Animals või Von Bondies, Franz Ferdinand või Dandy Warhols. Vahet pole - üks mürarikas omanabavahtimine ilma sõnumita ja meloodiata.
Küüniline ja värvitu see tänapäeva noorte elu vist.

Sünnipäevareis

10. augustil tegime hoolimata lõpututest vihmahoogudest imetoreda reisi Läänemaal ja Põhjarannikul. Hiiumaal jäi küll seekord ilma tõttu käimata. Aga renditud Peugeot 206 oli imeliselt tubli ja andis meile ühe selle suve ilusama päeva.
Siin mõned pildid.


Paadialustele


Vihmapiisad Haapsalu Kuursaali akna taga


Noarootsi kirikus


Noarootsi oli sääseparadiis - vihmast hoolimata


Padise kloostri varemetes


Keila-Joal


Türisalu pangal

Supernova

Kui ma veel keskkoolis käisin, mõtlesin mõnikord, et vähemalt pooli neist pagana õppeainetest mul iialgi vaja ei lähe. Ikka neid, mida metsikult tuupida tuli, ilma vähimagi loomingulisuseta või võimaluseta esitada küsimus miks. Eriti vastumeelse saksa keele õpetaja sõnad: "Te veel tulete mind tänama, et teid nõnda hästi õpetasin," on tänaseni meeles. Ei ole tänama läinud. Ja ükski pähe tuubitud nõmedatest saksakeelsetest teemadest ka pähe ei kulunud. Pooli õppeaineid pole tõesti vaja läinud. Ülikoolis kunstiajaloo, filosoofia, religiooni ajaloo või kultuuriloo loenguid kuulates sai mulle hoopis selgeks, et maailm on täis põnevaid asju, mida keskkoolis isegi ei üritatud õpetada. Neist ei nähtud seal und ka.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Rääkida tahtsin hoopis, et kool ei pakkunud minu ajal ja ei paku ilmselt ka tänapäeval kübetki õpetust, kuidas kultuurinähtusi mõtestada ja analüüsida. Kool ei tekita isegi mitte uudishimu tundmata ja kogemata nähtuste vastu. Oh ei. Mõni kodu ehk pakub oma lastele seda. Mõni üksik.
Külastasin täna Kunstihoone näitust Supernova, mis pakub vaadata valikut Briti nüüdiskunstnike töödest. Väga suvalise ja raskesti omavahel haakuva valiku, seda küll.
Aga kui ma loen näituse külalisteraamatust sellised märkusi: "Nõrk", "Bullshit", "Minule meeldib tavaline maal rohkem" - siis saan aru, et küsimus on hariduses. Võimetuses, tahtmatuses uut vastu võtta.
Sest olgu see konkreetne näitus kui tühine tahes, proovi vähemalt sealt midagi uut enda jaoks leida. Näita üles uudishimu. Püüa analüüsida, miks see ja too sulle ei meeldi. Bullshit ei vii sind edasi ega tähenda midagi.

Mälestuste linnas

Täna Tallinna vanalinnas jalutades tuli lausa trügida, et Itaaliast või Hispaaniast pärit turistidehordidest mööda pääseda. Iga suvega vallutavad välismaalased vanalinna aina kindlamalt. Harva, kui eesti keelt kuuled, nädalavahetusel pigem ei kuulegi.
Aga minu mõtted läksid seda pilgeni turiste täis Raekoja platsi vaadates hoopis ammusesse minevikku. Täpsemini 1992. aasta viimasesse rublatalve, kui esimese kursuse üliõpilasena neil samadel tänavatel kõndisin. Libedatel, pimedatel tänavatel ilma ainsagi turistita. Polnud siis välismaalastel veel Tallinna asja. Olde Hansad ja Elevandid olid äärmisel juhul kellegi roosades unistustes. Kui sedagi.
Ikka ju juhtus, et Laia tänava koolimajas loeng hoopis ära jäi. Mäletan nagu eilset päeva ühte sellist talvist varahommikut täiesti tühjal Viru tänaval. Seal ma kõndisin, miljon mõtet peas, null eesmärki sel järjekordsel detsembripäeval. Või oli see juba jaanuar? Kella kaheksast loengut polnud, kümneseni oli aega maa ja ilm. Kust saaks nüüd tassi kuuma kohvi ja ehk saiakesegi kõrvale? Saiakangi püstijalabaar, külmetavaid pensionäre täis Maiasmokk, Ainult 10 minutit Nunne tänava otsas ja tšeburekibaar Sõpruse kino kõrval - need olid ainsad kohad, kuhu nendel kõledatel hommikutel sooja said minna. Ja kaheksast avati ehk Maiasmokk üksnes... Võib-olla ka Pärl.
Ja ometi - mingis mõttes igatsen neid ammuseid päevi. Kõik tundus olevat ees, tervis oli korras ja muresid oli määratult vähem kui täna.
Või jah, tegelikult ma valetan natuke. Pole need tollased mured sugugi mälust kadunud. Neid oli rohkem kui üks. Kuid ikkagi - süütu ja lootusrikas aeg oli see minu jaoks. Aeg, mis kunagi ei naase.
Pisut virilalt naeratades vaatasin turiste tänases paitavas päikeses. Ei ole neil aimugi, mida need tänavad minusugusele tähendavad.

Kavalad

Ega pole vaja imestada, et Kesknädal hommikul postkastis. Millal siis, kui mitte nüüd. Keskinimeste propagandamasin on aga pelglikuks muutunud: parteilehe ümber on tõmmatud imelikud kaaned pealkirjaga Pealinn. Pagana kaval temp! Seda Pealinna, mis küll alati varemgi peamiselt Keskerakonna parteiväljaanne olnud, andis ju vanasti välja Tallinna Linnavalitsus. Seega võis sealt muu soga seas leida linlasele vajalikku infot. Nüüd aga kuulub see Pealinn samuti täies mahus Alaküla jüngritele. Aga ega tavaline linlane seda ei tea. Kesknädal, mis varem oleks otsejoones prügikasti rännanud, on nüüd kenasti Pealinna vahele ära peidetud ja seega igati respektaabel lugemismaterjal.
Ehhee! Minus tekitab selline halvasti varjatud parteipropaganda küll pimedat viha. Tõsi, olen lootusetu juhtum kah. Üks vähestest tallinlastest, kes valimas käib, aga iialgi Keskerakonda ei vali. Pole mõtet selliste peale trükimusta raisata.

Haput tahaks hoopis

Vaevalt on Johnny Deppi fännid jõudnud viieaastatagusest šokolaadifilmist toibuda, kui tuleb juba uus: Charlie ja šokolaadivabrik. Roald Dahli lugu on ju imearmas ja Hollywoodil on muidugi juurde pakkuda hulganisti eriefekte. Ka näitlejavalikuga on seekord täppi pandud. Millised vaimustavad karakterid olid kasvõi kõik need vanaemad ja vanaisad, kes ühte suurde voodisse lebama olid pandud. Liz Smith näiteks vanaema Georgina rollis - see 83-aastane daam mängib endiselt iga aasta 2-3 filmis või TV-seriaalis.
Johnny Depp on oma järjekordses veidrikurollis pea täiuslik. Muudab iga hetke, mis ekraanil viibib nauditavaks. Erakordne näitleja tõepoolest. Kui kinost väljusime, kerkis üles küsimus, kas ta siis normaalset inimest ei võiks mõnikord mängida? Nojah, parem ehk mitte. Johnny vägivaldse New Yorgi politseiniku rollis? Vaevalt küll. Tema tööplaane vaadates leiame tervelt kaks uut Kariibi mere piraatide filmi. Sellest menuloost lüpstakse viimanegi, nagu oligi karta. Lisaks filmib Depp praegu ühte Hunter S. Thompsoni romaanil põhinevat linateost. Las Vegase asemel on seekordse alkoholiauruse loo toimumispaik San Juan Puertoriikos. Veel plaanib Johnny kehastada üleni halvatud Prantsuse moeajakirjanikku ning Austraalia päritolu India allmaailmategelast. Ei midagi "normaalset", mu sõbrad.
Aga šokolaadist aitaks nüüd küll. Mina tahaksin hoopis midagi hapumat maitsta.

Rainy day music

Sun Comes Up, It's Tuesday Morning
Michael Timmins

Sun comes up, it's Tuesday morning
hits me straight in the eye
guess you forgot to close the blind last night
Oh, that's right, I forgot, it was me

I sure do miss the smell of black coffee in the morning,
the sound of water splashing all over the bathroom,
the kiss that you would give me even though I was sleeping,
but I kind of like the feel of this extra few feet in my bed

Telephone's ringing, but I don't answer it
'cause everybody knows that good news always sleeps till noon
Guess it's tea and toast for breakfast again
maybe I'll add a little T.V. too

No milk! God, how I hate that
Guess I'll go to the corner, get breakfast from Jenny
She's got a black eye this morning, `Jen how'd ya get it?'
she says, `Last night, Bobby got a little bit out of hand'

Lunchtime. I start to dial your number
then I remember so I reach for something to smoke
and anyways I'd rather listen to Coltrane
than go through all that shit again

There's something about an afternoon spent doing nothing
Just listening to records and watching the sun falling
Thinking of things that don't have to add up to something
and this spell won't be broken
by the sound of keys scraping in the lock

Maybe tonight it's a movie
with plenty of room for elbows and knees
a bag of popcorn all to myself,
black and white with a strong female lead
and if I don't like it, no debate, I'll leave

Here comes that feeling that I'd forgotten
how strange these streets feel
when you're alone on them
Each pair of eyes just filled with suggestion
So I lower my head, make a beeline for home
Seething inside

Funny, I'd never noticed
the sound the streetcars make as they pass my window
Which reminds me that I forgot to close the blind again

Yeah, sure I'll admit there are times when I miss you
Especially like now when I need someone to hold me
but there are some things that can never be forgiven
and I just gotta tell you
that I kinda like this extra few feet in my bed.

Vihmavihma

Täna on mul siis justkui puhkus. Muidugi ladistab vihma. Ja muidugi ajab see vihm mind pool üheksa hommikul üles. Ja muidugi olen ma pahur.
Aga nüüd mängib mul siin Kanada pärl Cowboy Junkies oma imearmsaid laule ja tuju muutub vähekene paremaks. Või vähemalt ma loodan seda.
Paar päeva on nüüd seda emmemmi vaadatud sealt Helsingist. Kuna britid on viletsad, on mul üpris igav olnud. Paar ärksamat hetke siiski. Gerdi medal muidugi. Ja alati meeldivad mulle eriliselt 100 meetri eeljooksud. Sest see on tõeline rahvaste paabel, mis sealt vastu vaatab. Mõni riik on selline, et üheski muus olukorras sa teda ei kohtagi. Ainult 100 meetri eeljooksudes on mõni tore tädi või onu seda kauget ja tundmatut maakohta esindamas. Mis siis, et nad mitu sekundit maailmatähtedest aeglasemalt jooksevad. Pealegi - nemad seal kaugel - nende jaoks on Eesti sama eksootiline ja tundmatu väikeriik kusagil maailma serva peal.
Seekord jäi mulle silma üks Põhja-Mariaani saari esindanud jooksumees. Oled sina kunagi midagi kuulnud Põhja-Mariaani saartest? Mina ei ole. Nad asuvad Jaapanist lõunas, Flipiinidest idas ja Uus-Paapua Guineast põhjas. Vaikses ookeanist. Seitse pisikest saart, ühe nimeks väga põrgulikult kõlav Pagan. Nojah, tegelikult on need Põhja-Mariaani saared USA ülemereterritoorium või midagi taolist. Päris iseseisva riigiga pole nende seitsme saare puhul niisiis tegemist. Aga Darrel Roligat tegi nad oma jooksuga emmemmil tuntuks. Minu jaoks vähemalt.
Täna sõidan korraks Pärnusse. Imelik sellele mõeldagi, kui õue vaatan. Aga küllap lakkab seegi sadu.

Viis nädalat läbi!

Täna siis saab läbi minu juulikuine töömaraton - jessss, lõpuks ometi! Paar nädalat eemal sellest tolmusest linnast ja kole väsitavast arvutusmasinast ka, mida ma siin pikad päevad vahin, nii et silmad ütlevad üles.
Kavas on üks pikk autopäev Eestimaal - äkki jõuan esimest korda elus isegi Hiiumaal ära käia? Korraks põikame ka Pärnusse, sellesse armsasse suvelinna, millest ennist siin pisarsilmil kirjutasin.
Aga kergejõustiku emmemmi peab ka ikka vaatama. Brittide leeris on ootamatut optimismi märgata - ehh eks see halvasti lõpeb, selge see. Soovi korral võite lugeda Steve Crami eksperdiarvamust või tutvuda Brittide väheste edulootustega.
Eestlased? No sümpaatsele Tammerti Sassile peab ikka pöialt hoidma. Kahtlane pisut, kas teistest medalivõitjateks on. Vaatame.

Gaasi, komissar Palmu!

Kui näed ülekäiguraja ääres inimest, vajuta gaasi. Muidu sind õigeks Tallinna autojuhiks nimetada ei saa.