Huugavad magnetid Pakri poolsaarel

Kurb ja häbi

Tegelikult pole selle vuti MM-iga midagi halba lahti. Kaheksa paremat on selgunud ja ühest nende seast saab väärt maailmameister. Mina küll ei julgeks tõsimeeli ennustada, millisest meeskonnast just.
Saksamaa - kodupubliku toetuse abil on rünnatud turmtulena ja jõutud veerandfinaali vähimategi probleemideta. Tõelist eksamit pole aga sakslastel seni läbi tulnud teha.
Argentiina - algus tõotas sinivalgetest maailmameistreid. Aga mäng Mehhikoga näitas, et ka selle meeskonnaga on võimalik kui võrdsega mängida.
Itaalia - vanad ebameeldivad trikid ja häbiväärne progress mittemidagiütleva mänguga. Elu näitab, et eelnimetatu võib tähendada MM-tiitlit saapamaale.
Ukraina - rahul juba kohaga 16 hulgas, tuleb neil nüüd suurtele vastu astuda. Raske uskuda, et meeskonnast Itaalia vastu enam jätkub.
Inglismaa - nutt ja hala, nutt ja hala, nutt ja hala. Aga 8 hulgas ning mäng saab üksnes paraneda.
Portugal - osaline jalgpalli häbistanud vihases sõjas Hollandiga. Peab jätkama pooliku meeskonnaga, aga treener on vana kaval rebane, kes võidu nimel valmis milleks iganes.
Brasiilia - kõigi lemmik mängis Gaana vastu koledat euroopalikku jalgpalli ja läbis raske eksami lehvivate lippudega. Kaitseliin siiski endiselt väike küsimärk.
Prantsusmaa - suurimast ebaõnnestujast on saanud üleöö paljude arvates potensiaalne tegija isegi Brasiilia enda vastu. Ülikogenud ja enesekindel meeskond.

Aga miks kurb ja häbi, küsite? Inglaste pärast. Mitte meeskonna ega fännide. Inglise pressi häbiväärse käitumise tõttu. Õnnetu on see, kes kõiges negatiivset näeb ja omadesse ainult halvakspanuga oskab suhtuda. Häbene, John Carlin. Mina toetan Inglismaad.

Mäda USA

Täna hommikul loen ajalehest, et USA ei taha Eestile viisavabadust anda, sest selleks läheks vaja 300 Eesti sõdurit Iraagis või/ja Afganistanis võitlemas. Aga meid on seal liiga vähe. Sitad liitlased oleme seega. Niisiis USA sülitab ka edaspidi meie Euroopa Liidu staatusele ja nõuab neid alandavaid intervjuusid valvsa jänki pilgu all. Ei pea olema kerge vabade inimeste riiki pääseda siit kohutavast orjusest.

Mida ameeriklased oma riigist ise arvavad? Siin on üks seisukoht. Briljantne laul ka muuseas.

James McMurtry "We Can’t Make It Here"

There’s a Vietnam Vet with a cardboard sign
Sitting there by the left turn line
Flag on his wheelchair flapping in the breeze
One leg missing and both hands free
No one’s paying much mind to him
The V.A. budget’s just stretched so thin
And now there’s more coming back from the Mideast war
We can’t make it here anymore

That big ol’ building was the textile mill that fed our kids and it paid our bills
But they turned us out and they closed the doors
We can’t make it here anymore

See those pallets piled up on the loading dock
They’re just gonna sit there ‘til they rot
‘Cause there’s nothing to ship, nothing to pack
Just busted concrete and rusted tracks
Empty storefronts around the square
There’s a needle in the gutter and glass everywhere
You don’t come down here unless you’re looking to score
We can’t make it here anymore

The bar’s still open but man it’s slow
The tip jar’s light and the register’s low
The bartender don’t have much to say
The regular crowd gets thinner each day
Some have maxed out all their credit cards
Some are working two jobs and living in cars
Minimum wage won’t pay for a roof, won’t pay for a drink
If you gotta have proof just try it yourself Mr. CEO
See how far $5.15 an hour will go
Take a part time job at one your stores
Bet you can’t make it here anymore

There’s a high school girl with a bourgeois dream
Just like the pictures in the magazine
She found on the floor of the laundromat A woman with kids can forget all that
If she comes up pregnant what’ll she do
Forget the career, forget about school
Can she live on faith? Live on hope?
High on Jesus or hooked on dope
When it’s way too late to just say no
You can’t make it here anymore

Now I’m stocking shirts in the Wal-Mart store
Just like the ones we made before
‘ Cept this one came from Singapore
I guess we can’t make it here anymore

Should I hate a people for the shade of their skin
Or the shape of their eyes or the shape I’m in
Should I hate ‘em for having our jobs today
No I hate the men sent the jobs away
I can see them all now, they haunt my dreams
All lily white and squeaky clean
They’ve never known want, they’ll never know need
Their shit don’t stink and their kids won’t bleed
Their kids won’t bleed in their damn little war
And we can’t make it here anymore

Will work for food will die for oil
Will kill for power and to us the spoils
The billionaires get to pay less tax
The working poor get to fall through the cracks
So let ‘em eat jellybeans let ‘em eat cake
Let ‘em eat shit, whatever it takes
They can join the Air Force, or join the Corps
If they can’t make it here anymore

So that’s how it is, that’s what we got
If the president wants to admit it or not
You can read it in the paper, read it on the wall
Hear it on the wind if you’re listening at all
Get out of that limo, look us in the eye
Call us on the cell phone tell us all why

In Dayton Ohio or Portland Maine
Or a cotton gin out on the great high plains
That’s done closed down along with the school
And the hospital and the swimming pool
Dust devils dance in the noonday heat
There’s rats in the alley and trash in the street
Gang graffiti on a boxcar door
We can’t make it here anymore

Kirg

Esmaspäeval algab Wimbledoni tenniseturniir. Et ta mul täiesti vuti MM-i varju ei jääks, tegin 20-dollarilise väljamineku ja loodan, et õnnestub mänge arvutist otseülekandes vaadata. Sellist teenust võistluse koduleht igatahes pakub.
Selleks, et tennisemängus võita, peab lisaks oskustele olema ka midagi muud. Nimetame seda kuidas iganes: kirg, tahe, pühendumus. Sest lahing (kui just pole tegemist paarismänguga) käib tennises üks ühe vastu. Mitte kedagi pole, kellele selles võitluses toetuda. Peale viha vastase suhtes. Väljakul oled sa üksi.
Muidugi pole tennis minu jaoks enam see, mis kunagi. Lapsepõlve tšempionid olid ikka hoopis teisest mastist, kui need tänapäeva omad. Küllap see on paratamatu. Eks ma fännaksin paarkümmend aastat nooremana praegu südamest Rafa Nadali. Seda absoluutselt pühendunud, kompromissitut võitlejat.Tänane The Times pakub aga imetoreda loo kunagisest USA tähtmängijast Jimmy Connorsist. Temas oli kirge. Mäletan hästi tema metsikut võitlust omaenda kehaga, kui mees lähenes juba neljakümnele. Ja kui ta siiski lõpuks mängimast loobuma pidi, ei suutnud miski tennisemängu asendada. Jimmy oli ainult tenniseplatsil tema ise. Kirglik võitleja.

Tagasi Berliini

Pühapäev, 11.juuni


Lennukist välja astudes lööb vastu nägu pahvakas kuuma õhku. Täpselt nagu Londonis aastal 1995... ja umbes sama kuumaks kujunevadki need Berliini päevad. Tegeli lennujaam tundub pisikene, pole seal sisukaid poode ega ka kusagil õieti istuda. Jätame ta kiiresti selja taha ja sõidame bussiga kunagise Lääne-Berliini ärielu keskusesse Zoologischer Gartenisse ehk siis loomaaia kanti. Kohe silmame rohekollaste võltsjuustega inimesi. Brasiillased on linnas. Ja neid ei ole mitte vähe. Tänavad on saanud kolla-rohelise värvi.
Hotelli kaudu Alexanderplatzile. Seal asuvad kaks maamärki, mis nii tuttavad 80-te aastate saksa keele õpikutest. Koledavõitu ümmargune jurakas, mis näitab kellaaega maailma eri paikades ja muidugi see Saksa DV au ja uhkus: teletorn, mis Berliini kohal kõrgub. Hetkel muidugi jalgpallisümboolikaga varustatud, aga miskipärast roosa. (Jalgpallisümboolikat on muidugi kõikjal näha – kuhu iganes sa oma silmad pöörad. Igal reklaamil, plakatil, bussil ja kaupluste sisekujunduses on pall).

Sinna teletorni me pärast pikka ja kosutavat lõunasööki me lähemegi. Tahaks öelda ronime, aga selleks pole õnneks selles põrgukuumuses vajadustki. Liftipoiss vajutab nuppu ja märkamatult kiiresti oleme 204 meetri kõrgusel – mis sest, et kõrvad lukus kiirelt liikuvast liftist. Juba all on meile pähe määritud inglisekeelne audiogiid. Mis need rumalad turistid ikka oskavad teha, kui sulle midagi pakutakse.

Lõppkokkuvõttes oli see igati kasulik aparaat. Saime linna ajaloost paljugi teada.
Berliini teekond polnud 20. sajandil kerge ja pole raske seda märgata ka kõrgelt linna kohalt vaadates. Sõjast jäid vaid varemed ja hiljem üles ehitati sisuliselt kaks erinevat linna. Ühinemise järel on tehtud kõik võimalik selleks, et Ida ja Lääne vahel erinevused kaotada. Miljardeid on kulutatud ja linn on 15 aastat rohkem tohutut ehitusplatsi meenutanud. Tulemused on muljetavaldavad ja vähe on sealt kõrgustest silmates sellist, mida vana Ida-Saksamaaga seostada. Vahest Stalini-aegsed monstrumid kunagi diktaatori järgi nimetatud allee ääres või õudustäratav asbestimuuseum Vabariigi Palee, mis ikka veel keset linna seisab ja lõplikku lammutamist ootab. Muutus on märgatav isegi võrreldes pooleteise aasta taguse mälupildiga, kui esimest korda detsembris 2004 siia linna sattusime.
Lääne poole vaadates näeme Brandenburgi väravate ääres tohutut jalgpalli ja sinnapoole järgmiseks vaikselt suuna võtamegi. Kõigepealt jõuame muuseumide saarele, kunsti täis kivimürakate pesitsuspaigale keset Berliini. Vana sammaskäik, sambad täis kuuliauke. Sõja valusat mälestust on selles linnas igal sammul tunda. Kõik ikka selleks, et see kunagi ei korduks. Ja ehk tõesti... Sest tsiteerides koomik Eddie Izzardit tänases Guardianis: „Poliitika on nii igav, et ainult sõdimine suudab teda huvitavamaks teha. Aga sõjas saavad inimesed surma – ja see on halb. Euroopa Liidus arutatakse, vaieldakse, karjutakse. Aga üldiselt on igav. Siiski – keegi ei saa surma ja see on hea.“
Unter den Lindeni algus on sel kuumal pärastlõunal mõrvarlik. Päike lajatab täie jõuga ja pool liitrit külma jääteed tundub õnnistusena. Tore küll, aga paari minuti pärast on see ka läinud nagu vesi kerisele. Jõuame lõpuks puude varju ja lõõtsutame seal vähemalt pool tundi. Kollasärke on kõik tänavad täis. Mitte üksnes brasiillasi, ka rootslasi on suurel hulgal liikvel. Sest Rootsigi mängib peagi Berliinis. Kõik müügiputkad ja tänavakohvikud on varustatud lipukestega. Ja pole raske näha, mis on lemmikvärvid. Roheline ja kollane. Brasiilia.

Brandenburgi väravate juures kõrgub tohutu jalgpall. Sinna saab sisse ka ronida. Sees tabab meid veel meeletum palavus ja silma hakkab kuldne jalgpallikarikas. Seesama, mis 9. juulil meistermeeskonna kaptenile ulatatakse. Sealtsamast algab Fan Fest. Suured plasmaekraanid, kust iga mängu otseülekandes vaadata saab.

Lisaks muidugi nänniletid ja õlleputkad. Sel õhtupoolikul on Brandenburgi väravate lähistel väidetavalt 200000 inimest. Ja hetkel mängivad „üksnes“ Mehhiko ning Iraan. Lõpuks otsustame meiegi seal tasuta fännipeol ära käia. Brasiillased tantsivad oma päikesevarjudega, mehhiklased on lippudesse mähkunud ja lihtsad berliinlased lihtsalt istuvad laisalt ning rüüpavad õlut.
Kohe kõrval on endine müüriala. Kümnekonna aastaga on siia kerkinud uus parlamendihoone ja rida teisi valitsusasutusi. Nende vahel voolab vesi.

Õhtu lõpuks maabume Potsdamer Platzil. Veel üks värskelt valminud piirkond, kuhu on maetud miljardeid. Moodse arhitektuuri musternäidis Daimler-Chrysler kvartal. Aga tegelikult tahaks hoopis süüa ja juua. Pikk õhtusöök mõnusas tänavarestoranis? Miks ka mitte.
Pikk päev on õhtus. Meie kahetärnise hotelli tuba tervitab meid üllatuslikult teleri ja päris kenade vooditega.



Esmaspäev, 12.juuni

Hommikusöögi üle Berliini hotellis kurta ei saa. Ainult mingi veider toorsink tahab kurku kinni jääda. Selle eest puuviljakompott on metsikult maitsev. Kahel järgmisel päeval ta enam nii jumalik ei tundu – justkui lahjendatud versioon õigest.
Losse täis Potsdam on meie selle päeva sihtkoht. Meie kodune ettevalmistus on täiesti tegemata. Selgub, et sinna saab täiesti tavalise S-Bahni rongiga. Ei mingit eraldi piletiostmist. Kergendus. Otse Alexanderplatzilt Potsdami vaevalt poole tunniga.
Kohale jõudnud, veedame veidi aega raudteejaama raamatupoes. Kõik on saksakeelne! Ning Dan Brownil pole uut romaani ilmunud - lihtsalt saksakeelse Roomas toimuva raamatu pealkirjaks on hoopis Illuminati. Jaama eest saab trammiga linna. Sinna lähemegi.
Jalutame veidi ja oleme ühe roomakatoliku kiriku ees. Kõrval on turg. Kirikus vaatab vastu silt: meie torn on kaputt. Palun aidake. Kiriku interjöör ei ole katoliiklikult uhkeldav vaid hoopis selline südamlik – päris palju puitdetaile. Kohalik turg ei üllata millegagi. Ostame tükikese maitsvat rabarberikooki ja istume kiriku ette pingile. Pensionärid naudivad samas akordionimuusikat ning kuulutustetulbal tehakse reklaami Bachi-festivalile. Oleme avastanud killu Saksamaad, mida ei valitse jalgpall.

Aga päev on kuum ja seame parem sammud parki. Otsustame alustada sellest, kus asuvad kaardi järgi Marmorpalee ja Cecilienhofi loss. Losse ja paleesid on suurel parkidealal kümmekond – me ei loodagi, et neid kõiki näha jõuame. Teede vahel kõrgub rohi, linnud laulavad hullupööra ning vesi voolab kurgust alla. Mitu liitrit seda päeva jooksul joomegi? Neli vähemalt. Kõige hullem on miskipärast õhtul hotellis. Siis on kõige meeletum janu, kuni keha lõpuks sellest palavuses ringivantsimisest toibub.
Aga vahepeal oleme jõudnud remondis oleva igavavõitu Marmorpalee üle vaadata ning võimalikult varjulist metsarada pidi Cecilienhofi juurde kõndida.


Too on palju huvitavam eksemplar. Lossiks on seda küll palju nimetada, pigem selline Kesk-Euroopa stiilis suur maamaja. Sellist arhitektuuri leiab vist päris palju just Šveitsist, Austriast, Saksamaalt.

Silma hakkavad uskumatult vägevalt pitsidega ehitud korstnad ja aias linnuskulptuurideks lõigatud põõsad. Et Cecilienhofist korralikku pilti saada, peame kõrges rohus aasal kõndima. Kõik on seal justkui kodus – samad kõrrelised, hiireherned, ristikuliigid.
Järgmine eesmärk on Belvedere. See vajab kõndimist. Ja veel kõndimist. Ja siis mäest üles ronimist. Lõõtsutame, seome rätikuid pähe. Kohale jõudnud, avastame, et õige Belvedere asub vist hoopis Sanssouci pargis teises linna otsas. Ah, seda rumalat ja korralikult ette valmistamata turisti! Siiski leiame sealt mäe otsast kauni rohelise puudest kujundatud kaarkäigu.



Mäest alla tulles hakkame üksteise võidu kuumuse üle protesti avaldama. Tahame tagasi linna ja sööma. Ja eelkõige loomulikult külma juua. Leiamegi päris kiiresti õige bussi ja oleme uuesti Naunener Tori juures. Kõik Berliini transpordipiletid kehtivad ka Potsdamis. Imetore.
Istume seal Naunener Tori varjus kaua. Õige pea tajub kõrv midagi häirivat. Eesti keel! Berliinis ei kuulnud me seda pärast lennukit kusagil, nüüd siis aga Potsdamis on nad kohal.
Hiljem mööda Potsdami jalutades tekib tunne, et terved bussitäied brasiillasi on maabunud. Ja tõenäoliselt see täpselt nii ongi. Paljudel on seljas omanimelised koondisesärgid ja mitmel kaelas akrediteerimiskaart. Küllap kohtame täpselt sama seltskonda ka homsel MM-mängul. Aga pole meil jõudu nendeks Potsdami poodideks ega ka mitte kohalike Brandenburgi väravate juures (jah, ka siin on sellised) toimuvaks jalgpallipeoks. Tahame Sanssouci lossi enne ära näha, kui lõplikult närtsime.
Sanssouci park on tohutu maa-ala, mille algusest lõpuni läbimine võtab tunde. Loss ise kõrgub kuueastmelise viinamarjaistanduse kohal, prantsuse stiilis pargi südames.

Kõrval on kaks täpselt ühesugust abihoonet: külalistemaja ja pildigalerii. Ühte neist pidasime kõigepealt Sanssouciks endaks, sest esiteks viis sinnani uhke labürint ja teiseks olime me rumalad ettevalmistamata turistid. Sanssouci enda ees on tohutu päikeses kümblev väljak purskkaevude ja antiikstiilis skulptuuridega. Kuumal suvepäeval oli turiste õige hõredalt märgata, aga küllap otsisid nemadki kusagil palavuse eest varju. Lossi sisse pääseda me isegi ei proovinud, sest sinna pääsebki iga päev vaid umbkaudu paar tuhat inimest ja piletid müüakse juba hommikul.
Belvedere jäi leidmata ja edasine jalutuskäik pargis jääb järgmiseks korraks. Meid ootas pikk reis tagasi Berliini ning hotelli puhkama. Jõud sai lihtsalt otsa.
Õhtul võtsime veel jalad alla ja sõitsime Alexanderplatzile. Seal roosa teletorni all ja muidugi jalgpalli vaatava rahvusvahelise seltskonna kõrval sõime maitsva õhtusöögi.

Teisipäev, 13.juuni

Mängupäev. Jälle üks kuum päikeseline hommik. Otsustasime tegutseda kiiresti kuniks jätkub hommikust jahedust. Hommikusöök söödud, asume teele vana tuttava Zoologischer Garteni poole. Eesmärgiks kuulus Berliini loomaaed. Kohale jõuame täpselt kella üheksaks, täpselt koos esimese lastegrupiga. Nood lapsed ja nende samasugused sõbrad saadavad oma vadistamise ja hüüetega meid terve hommikupooliku, meie põgenemas selle kära eest, hiljem loobudes – neid on liialt palju ja kõikjal. Lastel on loomaaias isegi oma mänguväljak – täpselt karude elukoha kõrval. Millega need vaesed loomad küll selle kärarikkuse ära on teeninud, mõtleme.
Berliinis on loomade kasutuses suured ja ilusad alad. Kohe sissepääsu juures tervitavad sind elevandid. Näiliselt nii lähedal, et lausa puudutada võiks. Tegelikult siiski silma eest varjatud kraavi ja aiaga, peidetuna heki taha. Elevantidel on tavapärased hommikused toimetused pooleli: londiga enda liivaga üle kallamine näiteks või siis väike suplus lombis.
















Paljudel loomadel on Berliinis oma kaljud ja koopad, orangutangid saavad rippuda, jääkarud vaatavad oma varjualustest jälestusega seda päikeselist suvepäeva. Jääkarud, jah. Kus me neid elukaid alles otsisime! Aimamata, et nad just siinsamas nurga taga peesitavad.
Kaugelt õnnestub korraks silmata ka pandakaru. See häbelik olevus ei näita ennast hea meelega. Aga pilt jääbki tegemata. Küll jäävad fotosilma ette pingviinid, hülged ja lõvid, kes muidugi kuumal päeval uinakut tegemas.
Kolm tundi tundub meie jaoks liig. Täname õnne, et varahommikul kohale jõudsime. Keskpäevane päike tundub täna eriti talumatu. Kusagilt satub näppu 3D kino reklaam, mis asub Potsdamer Platzilt. Otsustame põrgupalavuse eest sinna põgeneda ja vaadata filmi Punasest Planeedist. Marsi-uuringutest, nagu selgub – sisuliselt küll NASA promofilm, küll täitsa tore ja huvitav. 3D kino on meie mõlema jaoks uus kogemus. Kinosaal on varustatud ekraaniga, mis püüab katta kogu sinu nägemisulatuse. Üleval, all, paremal, vasakul, igal pool näed filmi. Saali trepid on järsud – sa istud justkui seina peal ja film on igal pool sinu ees ümber. Meid häirib uudis, et filmil inglisekeelset tõlget pole. Aga kuidagiviisi saab ka saksa keelega hakkama. Eriti kuna filmi peamine osa on uskumatud, muidugi enamasti arvutis valmistatud, kaadrid Marsist. Just nagu NASA robotid Opportunity ja Spirit seda nägema pidid oma üksildasel kõrberännakul. Kunagi lähevad sinna järgmised inimkonna saadikud ja leiavad need tublid tööloomad kuskilt jäärakust. Liialt tolmustena, et päikesepatareide toel edasi liikuda. Kuid ehk ärkavad nad peale tolmulapi puudutust taas ellu...?
Sealsamas Potsdamer Platzil asub suur Arkaadia nimeline kaubamaja. Jalgpalliekraane täis loomulikult. Ostan plaadipoest värske Saksa roki kogumiku. Või mis plaadipood see ikka on – tänapäeval on DVD-d, arvutimängud ja muu taoline träni muusika pea täielikult kõrvaldanud. Ühes nurgas veel midagi natuke siiski leidub.
Lõunat sööme sealsamas kõrval aasia roogadele spetsialiseerunud välirestoranis. Vist reisi kõige kallim söögikoht, sugugi mitte kõige maitsvamate toitudega seejuures. Kõrvallauas on grupp hispaanlasi. Jalgpallifännid muidugi – nende koondis mängib homme siinsamas lähedal Leipzigis. Need hispaanlased ei räägi pea sõnagi inglise keelt, saksast rääkimata. Ettekandja saab vaevu käte abil hakkama.
Tagasi hotelli sõites näeme juba brasiillasi ja horvaate vastassuuna rongides. Hinge närib kahtlus, kas me mitte Olümpiastaadionile sõitu liiga hiljaks ei jäta. Kui lõpuks Heinrich Heine tänava metroojaamast staadioni poole teele asume, on mängu alguseni vähem kui poolteist tundi. Vaidleme, kes minna S-Bahni või U-Bahniga. Otsustame viimase kui nn ametlikku MM-liini kasuks. Just nii nad ennast reklaamivad. Alexanderplatzil on rong tühi. Ja imekombel pea tühjaks ta jääbki! Meie vastas istub oma näo punavalgeks värvinud horvaat, lipp käes ja mängupilet kaelas. Kõrvalistuvad mehhiklased teevad temaga juttu: ega juhuslikult piletit üle ei ole? Kõik tahaksid sinna staadionile pääseda.
Olümpiastaadionile tuleb oma pool tundi sõita. Kohale jõudes võtavad sind vastu sajad inimesed plakatitega: ma vajan piletit. Lõpuks saad aru, et oled jõudnud massiüritusele. Kümned turvakontrolliväravad, staadioniesine paksult rahvast täis. Brasiillasi tundub siin olevat mustmiljon. Paljud vist küll hoopis Brasiiliat toetavad sakslased. Oleme juba otsustanud Horvaatia poolt olla.

Vett kulub siin palju, selge see. Pudelit staadionile kaasa võtta ei tohi, vett müüakse suurtes pooleliitristes plastmasstopsides. Kolm eurot tops pluss veel üks euro pandiks, et saa topsi neile tagasi tooksid. Metsik hind. Sellest hoolimata ostame lõpuks kolm topsi. Janus olla ei taha.
Staadionil leiame õige sissepääsu peaaegu kohe. Tõused trepist üles ja alles siis avaneb sinu ees staadionikatel ise. See on tõeliselt võimas vaatepilt!

Kõik on juba kohal, oleme üks viimaseid saabujaid kuigi mängu alguseni on veel kakskümmend minutit. Sellepärast siis rong nii tühi oligi! Muusika rõkkab, teadustaja hääl on hirmkõva. Õigele kohale pääsemine polegi nii lihtne. Lõpuks sinna trüginud, avastame, et otse meie ees seisvad kaks Brasiilia särkides tegelast ei mõtlegi istuda. Õnneks nad mängu ajal seda ikkagi teevad.

Staadionimeeleolu on raske kirjeldada. Sa tunned, et oled osa millestki suurest. Publiku laulud, hüüded, isegi ohked on uskumatult tugevad. Publiku ootusärevust enne mängijate saabumist tunned iga kehapooriga.

Ja kui nad lõpuks tulevad, läheb tõeline melu alles lahti. Brasiilia trummarid siinsamas kõrval asuvad tööle. Tohutu suur Brasiilia lipp asub üle publiku peade teele. Siinsamas kõrval kisab sakslane ennastunustavalt Ronaldinho, Ze Roberto iga kord kui need mehed palli puutuvad. Vastas, siit kaugel eemal võtavad horvaadid oma laulu üles. Kõik tundub nii uskumatult sõbralik. Ei mingit vihameelsust väljakul ega ka mitte publiku hulgas. Parem meeskond võitku!

Mängu ajal on huvitav jälgida, kuidas turvamehi väljaku äärde aina juurde tuuakse. Sellest hoolimata pääseb teisel poolajal üks horvaat pealtvaatajate seast väljakule. Ta on rõõmust hullumas, võtab ühel oma meeskonna mängijal põlvede ümbert kinni. Siis talutatakse ta minema. Pärast loeme, et trahv väljakulejooksmise ees võib ulatuda kümnete tuhandete eurodeni. Horvaatidel on õnnestunud turvakontrollist läbi saada ka mõned tõrvikud. Need läidetakse mängu lõpu eel. Õnneks meist kaugel eemal.

Mäng saab uskumatult kiiresti läbi. Ometi tahaks, et see hetk peatuks. Nii põnev on seal 72000 inimesega koos olla. Aga juba ongi Brasiilia võitnud. Laulud on lauldud. Kuidas see siit minema pääsemine küll õnnestuda võiks? U-Bahni jaama jõuame päris kiiresti ja juba teise rongiga minema. Kiiremini, kui oodata oskasime. Hotelli judes oleme rampväsinud kuid õnnelikud – milline elamus see ikka oli!

Kolmapäev, 14. juuni

Hommikul pakime oma asjad ja sõidame Zooloogischer Garteni – lootuses et seal mõni hoiukapp vaba on. Meie imestuseks on seal pea 10 korda enam neid matkajatele väärtuslikke kappe kui Alexanderpaltzil. Igatahes tuleb see tuleviku tarbeks meelde jätta.
Tänavad on tühjad – kohalikud on tööl ja fännid puhkavad eilsest peost. Mitte ühtegi kolla-rohelist pole tänavatel liikumas. See on peaaegu veider, sest oleme nende päevade jooksul brasiillaste energilisuse ja laulu-tantsuga harjuda jõudnud.
Meiegi ei leia eriti midagi põnevat tänavaäärsetest kauplustest. Võtame koti, leiame oma bussi ning võtame ette pika sõidu Tegelisse. Juba aegsasti, et mitte korrata eelmise korra närvilist tundi, kus me polnud üldse kindlad, kas lennuki väljumisajaks ikka jõuame Schönefeldi lennujaama. Seekord läheb kõik ladusalt – üle tuleb elada ainult pikk jorutamine, kuni lõpuks hilinemisega algab check in ja lõpuks ka lennukile minek. Ja juba 2 tunni pärast – tere, armas Tallinn!

Aegade hämarusest

Eile oli mul võimalus videolindilt vaadata iseenda palju aastaid nooremat versiooni. Oh jah. Ma lausa füüsiliselt elasin uuesti läbi kõik need tollased mõtted ja tunded. Väga ebamugav oli tõesõna. Veider olevus on see inimene ikka...
Aga sellegipoolest pole mul üldse kahju, et otsustasin sel lühikesel perioodil veidi klouni mängida ja ennast seltskonnas vabamalt tunda. Ju siis oli selleks sobiv seltskond. Tavaliselt olen säärastes situatsioonides vait ja ei lase kunagi enda sees toimuvat valla. Ja mida aeg edasi, seda rohkem sissepoole pöördun. Seda huvitavam oli uuesti läbi elada see lühike hetk, kui midagi teistsugust proovisin. Mõttetu näitemäng see ju oli, aga omamoodi joovastav.
Nii, rohkem jura ei aja. Homme hakkab peale.

Poolsaartel

Eks me oleme jälle veidi vahepeal ringi luusinud. Huvitav oli sõita nii Paljassaare kui Kakumäe poolsaartel. Kaks ääretult erinevat kohta, seda küll.
Paljassaare haiseb nafta järgi, majad esindavad ilmeksimatut Kopli stiili ja elanikud samuti. Maa lõpu lähenedes möödud valvuriputkast, kust sind kahtlustavalt seiratakse. Ja jätnud mahajäetud ja purukspekstud majalobudiku seljataha jõuad Katariina kai juurde. Sealt avaneb jumalik vaade Pirita suunas. Aga ei maksa seda autost välja nautima minna. Kai ääres tundub aset leidvat kohalike noortekampade kokkusaamine. Parem minema siit ja ruttu.
Kakumäe on Paljassaare vastand. Tee peal möödud paarist tõelisest lossist (kaaslase arvates küll ainult korralikud suured majad) ja samasuguseid kerkib aina juurde mõlemale poole teed. Uhkel jalgrattateel kihutavad kohalikud rulluiskudega. Siia Kopli kambad juba naljalt ei satu. Mida poolsaare lõpule lähemal, seda kitsamaks läheb tee. Suured koerad jalutavad laisalt ringi. Võtku aega mis võtab, aga see kitsaski tee saab lõpuks otsa. Meri särab päikeselõõsas ja on imeliselt ilus. Külm, aga ilus. Pankrannikul on mõnus jalutada, kuid sisselangenud paelahmakad hoiatavad ka, et ohtlik. Järjekordse männi saatus tundub olevat otsustatud. Langeda kuristikku, mis muud.
Nii see päike seal Kakumäel särab:

Ja nii imekaunis on päikeseloojang kõledal Lasnamäel:

Horror on algamas

Nüüd on siis see nädal kätte jõudnud. MM algab. Tean juba ette, kui vähe ma seda kõike päriselt naudin. Närvid tahavad lõhkeda, hammastekiristamist tuleb omajagu. Lisaks palju igavaid mänge, näitlemist, pooltahtlikke vigastamisi, halbu kohtunikke, taktikaliselt küündimatuid treenereid. Ning muidugi ka puhtpsühholoogilist väsimust sellest hirmsast hulgast jalgpallist. Igal jumala õhtul.
Aga aga aga... ehk ka kübeke tõelist ilu. Kübeke seda rõõmu, mida ainult jalgpall suudab südamesse tuua. Ja seekord muidugi - minu jaoks ennekuulmatu ja erakordsena - reis Berliini ja tõeline MM-mäng Olümpiastaadionil. Liiga põnev on!