Särasilmad pansionaadilinnas

Kui oled harjunud Pärnut südasuvel külastama, tundub see linn mai lõpul omajagu veider. Hooaeg pole ilmselgelt alanud. Isegi pühapäeval pole sul lootustki rannapiirkonnas näiteks juua osta. Justkui narrimiseks on ühe suvelokaali uksele kirjutatud: päikeselise ilma korral avatud. Päike ju paistab - või olen ma pime?
Aga ega vist kliente piisavalt ringi ei liigu tõesti. Põhimõtteliselt ainult välismaalased. Tõesõna: mööda Pärnu rannarajooni ringi jalutades jääb mulje, et linn on pansionaatide ehitusplats. Või kuidas neid rikaste pensionäride suvituskomplekse nüüd nimetataksegi? Muudkui kerkivad nood, üks uhke teise kõrvale. Pole raske näha, millest linn elatub. Samal ajal pole kohalikud sellise asjadekäiguga sugugi rahul. Soosaar oli meie ainus lootus ning valguskiir ja nüüd on temagi loobumas, ütlevad nad.
Teisalt mulle isegi meeldib Pärnu nii tühja ja mahajäetuna. Kõik need imeilusad pargid õitsevad justkui ainult meie jaoks ja linnulaul rõkkab.
Oli vaid üks paik Pärnus laupäeva õhtul, kuhu kogunes suurem hulk inimesi. Endla teatris mängis lavakat lõpetav seltskond oma viimast ühist etendust. Kivirähki "Rehepapp" oli noorte esituses nii vaimustavalt energiline. Poiste ja tüdrukute silmad lausa särasid seal laval. Lavastus oli ladus ja lõbus, raamatust oli küll tehtud olulisi kärpeid, kuid see nüüd suur miinus polnud minu meelest. Vaevalt see etendus suurt süvenemist taotleski. Kivirähki iroonia ja sarkasm jäeti heaga tahaplaanile. Vahepeal hoopis lauldi ja tantsiti, interpreteeriti Kivirähki õige pingevabalt ja pühendati kõige rohkem aega Kubjas Hansu lootusetule armuloole. Mis osa ehk raamatut ennast lugedes see kõige tühisem tundus.
Noorte juures meeldis eriti nende tulihingelisus ja eks paar potensiaalset tulevikustaari hakkas silma ka. Näiteks Sergo Vares Rehepapina ja juba Draamateatri Adolf Rühkas ilusa rolli teinud Risto Kübar Kratina. Küllap eristuvad sellestki põlvkonnast pikapeale tegijad.
Ja veel... Kui otsite täiusliku kohta pühapäeva pärastlõunaseks jalutuskäiguks maikuus, siis selleks on Vana-Vigala mõisapark. Seal võib vist küll kuulda kõiki linde, kes Eesti sisemaal pesitsevad ja muidugi imetleda neid 150 aasta vanuseid puuhiiglasi. Tunda ja kuulda looduse võimsust enda ümber. Ja kui uskumatult kaunis on see vana tee Kivi-Vigalast Vana-Vigala kaudu Märjamaale!

Võiksin rääkida

Võiksin rääkida näiteks sellest, kuidas me laupäeval Tartus käisime. Kui mõnus oli Karlovas vihmasajus jalutada. Karlova tänavaid pidi kõndides meenus mulle otsekohe lapsepõlve Pelgulinn. Õle tänav ja Ristiku tänav. Vanaema kodumaja tänavanurgal ja uskumatult armas väike leivapood. Peldik koridori peal. Briketikandmine ühte neist uskumatult madala laega keldritest. Õige harva mõni üksik Žiguli mööda plärisemas.
Paljugi, mis Tallinnas ammu minevik, on Tartus veel alles. Nii Supilinnas kui Karlovas. Kõik need vanad toredad puumajad, milles pealinlane enam ammu elada ei taha. Palju vähem autosid ja ühtlasi tolmu ning mustust. Pelgulinn on tänapäeval samamoodi umbes nagu kogu Tallinn. Aga Karlovas ja Supilinnas on veel lastel ruumi mängida ja asfalt on pragunenud ja toomingalõhna on tunda.
Toomingalõhna - veel rohkem oli seda Raadil. Kuidas saavad need puud ometi niimoodi õitseda? Raadil polnud ma palju-palju aastaid käinud. Üks unustamatu pühapäevapärastlõuna vaid seob mind selle kohaga. Praegu on Raadi märksa paremini korda tehtud kui toona. Varsti valmis Eesti Rahva Muuseumi jaoks, mis sinna kerkima peaks hakkama.
Võiksin rääkida ka sellest, kuidas me ühel soojal kevadõhtul Muftiga Pirita jõe äärde jalutama vurasime. Kui uskumatult ilus ja vaikne seal on. Kuidas noored seal päikeseloojangu aegu käest kinni jalutasid ja sügavalt silma vaatasid.
Ja veel võiksin kõneleda sellest, et Philip Pullmani raamatud on veidralt köitvad. "Kuldse kompassi" sain läbi ja "Inglite torn" on algusjärgus. Igasugu nõiad on seal ja pantserkarud ja mustlased ja õpetlased ja aeronaudid ja paralleelmaailmad. Nii armsad pisut lapselikud põnevad lood. Õige veidi meenutab mulle milleski Indrek Hargla võrratut "Frenchi ja Koulut". See "Kuldse kompassi" Lyra maailm. Selline veidi ideaalsem versioon tänapäevast - vähema müraga ja mõtestatuma sisuga elu. Asjatundjad küll laitsid mu Hargla võrdluse kohe maha - et pigem olla Pullmani maailmad nagu Zelazny omad. Olgu siis nii.
Ning lõpuks võiksin mainida seda, kuidas ma kõht punnis õhtuti enda jaoks uut ja värsket digiteeveed vahin. Kuidas see Prantsuse Õhu sulnis reklaamiviis on mulle juba pähe kulunud. Ning kuidas ma nõnda aina suuremaks paisun. Küllap see on saatus.

Maadeavastajad, osa 1

Oluline osa Tallinnast ja tema lähiümbrusestki on minule sisuliselt tundmatu. Nüüd auto olemasolul tekib ometi kord võimalus neid varemkogemata paikasid veidi kiigata. Eile ajasime siis jälle mobiilile auru alla ja puhkisime enda jaoks hoopis uude kanti.
Esimene põnev peatus oli Teletorn. No see on ju lausa häbiväärne, et ma kõigi nende aastakümnete jooksul siin linnas elades pole seal 170 meetri kõrgusel käinud. Küsisin emaltki, miks me mu lapsepõlves sinna kunagi ei läinud, aga ei mäletanud temagi. Eile sai see viga lõpuks parandatud.
Restoranis vabu kohti ei ole! Selline kuri silt vaatas vastu juba enne sisenemist, aga meie olime seda probleemi ennetanud ja laua kinni pannud. Ja polnudki see nii nõukogulik asutus kui ette oli hoiatatud. Jah, toitu tuli kaua oodata ning teenindus polnud üleliia sõbralik. Aga söök oli seevastu päris maitsev... Või olin ma lihtsalt liiga näljane? Muidugi on tõsi see, et kesklinnas saab vähema raha eest veelgi parema kõhutäie. Aga seal üleval vähemalt on, mida tühja kõhuga aknast vaadata.


Edasine teekond viis sinna, kust meist keegi varem käinud polnud. Meriväljalt Rohuneemeni viib imetore mereäärne tee, kust avaneb linnale täiesti ennenägematuid vaateid. Minu jaoks niisiis. Sõitsime niikaugele kui lubati. Ühel hetkel seisab nimelt teel raudaed ees. Poolsaare lõppu lihtsurelikke ei lubata. Aga ega me hirmsasti ka ei põdenud. Sest kauneid vaateid oli varemgi küll ja küll.
Ühel soojal suveõhtul läheme sinna Viimsi poolsaarele kindlasti tagasi. Et üks põhjalikum jalutuskäik teha.

Valus triumf

Värsked autoomanikud teevad igasugu veidrusi. Meie näiteks leidsime eile, et hirmsasti oleks vaja sõita Luige kevadlaadale. Nõnda pakkisimegi ennast oma uude Toyota Corolla Hunchbacki sisse ja asusime lootusrikkalt vurama.
Mõned kilomeetrid Tallinnast väljas selgus kurb tõsiasi. Me olime vaid üks tuhandetest. Auto autos kinni ja kolonn vaevalt liigub. Ilmselt igati tavapärane vaatepilt massürituste puhul siin Tallinna kandis - aga näe, pole ju kuigi palju isiklikke kogemusi. Edaspidi peab ikka mõtlema, kuhu autoga on põhjust tüürida...
Vaevaga kohale jõudnud ja viimased sajad meetrid jala autoderägastikust läbi murdnud, selgus, et see Luige laat ei kujuta endast küll midagi taolist ränka teekonda väärivat. Palju mitmesuguseid taimi ja siis veel mõningaid...taimi... Üpris samasuguse mulje jättis nagu Laagris asuv taimesupermarket Hortes. Selle vahega, et Luigele oli neid taimi miskipärast uurima saabunud tuhandeid Eesti perekondi. Platsi tagaotsas ümises keegi vaimustunud hing mikrofoni "õu lola, õu looooola" ja sealsamas lihalettide taga tungeldi hullemini, kui kusagil mujal. Eesti rohenäpud pole päris kindlasti mitte taimetoitlased! Oh ei.
Igatahes sealt Luigelt lõikelaud "suveniirina" kaasa ostetud, otsisime kiirelt väljapääsu. Sain taaskord aru kui vähe ma ikkagi selliseid massüritusi talun.
Selle eest pealelõuna tõotas midagi hoopis enamat. Ajasin oma Jamie Carragheri t-särgi selga ja tõttasin õllepurgid pihus sõbra poole Inglise FA karika finaali vaatama. Jalgpalli klubihooaja suursündmus, kus osalemas armastatud Liverpool. Pettumus oli suur, sest õige pea sai selgeks, et sõbra pool nähtav telekanal mängu ei näitagi. Pagan! Pagan! Pagan!
Aga mis seal siis ikka. Hiiu pubisse! Kohale jõudnud, suurenes masendus veelgi. Liverpool oli West Hami vastu 0:2 taga ja ehkki Djibril Cisse kohe kaotusseisu vähendas, mindi poolajale vastase eduseisus. Siis selgus pealegi, et kaotusseisu süüdlasteks on Liverpooli väravavaht Reina ja kaitsjatest mu oma suur lemmik - seesama nimi selja peal - Jamie Carragher.
Ometi, edasine oli jalgpalli armastajale taevalik. Teisel poolajal saatis Liverpooli Steven Gerrard metsiku paugu ülanurka. 2:2! Õige pea tõstis West Hami Paul Konchesky äärelt kaarpalli värava suunas ja kõigile üllatuseks lendas see otsejoones väravanurka. 2:3! Liverpool tundus löödud. Erilisi viigivõimalusi luua ei suudetud, Londoni klubi toetajad laulsid juba minuteid oma joovastavaid võidulaule. Ja siis, viimsel hetkel, tegi Gerrard seda jälle! Võimatuna tunduv löök 35 meetrilt nii täpselt vastase värava alumisse nurka, et väravavaht isegi võimsa hüppega järele ei jõudnud. 3:3. Oi pagan...
Lisaaja alates tundsin, et pea tahab lõhkeda, aga ei lasknud ennast sellest häirida. Karikas on vaja võita! Mäng pakkus pööraseid emotsioone aina edasi. Lisaaja viimasel minutil sai West Hami mängija pallile pea vahele ja see lendas justkui aegluubis Liverpooli väravanurga suunas. Mängu jooksul mitu viga teinud Liverpooli väravavaht Reina tõusis elegantselt õhku ning lükkas kindaga selle ülitäpse palli pehmelt vastu posti, kust too väljakule tagasi veeres. West Hami mängija proovis tühjale väravale veelkord pihta saada, aga et tegemist oli jalakrampides vaevleva Marlon Harewoodiga, ei saanud ta sellega hakkama. Pooled mehed vaevu liikusid veel. Penaltiseeria otsustab. Oi pagan...
Ja siis tõusis mängu kangelaseks seesama varasem süüdlane Pepe Reina, Liverpooli väravavaht. Just nagu Hollywoodi stsenaariumi kohaselt tõrjus ta ilusas stiilis kolm vastase penaltit. Samal ajal kui Liverpooli mehed, super Stevie Gerrardiga eesotsas, saatsid justkui närve omamata oma pallid väravavõrku. Maailma vanim jalgpallipokaal viiakse Liverpooli! Juba seitsmendat korda. Milline tunne, milline mäng!
...kui see vaid nii ei oleks, et pill pika ilu järele. Vaevalt koju jõudnud, vajusin hirmsa peavaluga voodisse ja piinlesin tunde une ja ärkveloleku piiril.
Aga valu ei jää mitte eilsest päevast meelde! Meelde jääb Liverpooli kangelastegu. Ja õige pisut ehk ka see autoeestlase kevadine trügimispunkt Luige.

Linnulauluhommik

Niigi on raske kevadeti hommikul ärgata. Ja teha seda veel tavalisest varem on palju hullem veel. Aga täna ajasin ennast siiski püsti, haarasin banaani kaasa ja läksin Nõmmele linnulaulu kuulama.
Hommik oli haruldaselt ilus. Ja kuigi mootorrattad möirgasid, rongid puhkisid ja koerad pahandasid suure hulga uniste linnuvaatlejate peale, oli tiivulisi omajagu palju kuulda ning mõnda isegi näha. Paar korda varem olen Tartus Raadi kalmistul sarnaseid imelisi hommikuid juba kogenud, aga ega mu vana pea ju midagi meelde ei jäta. Nõnda on metsvindi ja salu-lehelinnu laulud mul varsti jälle segamini nagu pudru ja kapsad. Aga seda toredam on iga kord see õppimine uuesti läbi teha.
Igal sellisel hommikul olen püüdnud endale vähemalt ühe linnu laulu mällu talletada. Seekord teen rohevindiga proovi. Ja kes laisk on ja raamatut otsida ei viitsi - siit leiab ilusasti need kõik meie aedade ja metsade laulikud koos piltide ja kirjeldustega kätte.
Aga mina ootan pikisilmi juba uut linnulauluhommikut.

Alternatiiv?

Hugo tuleb Euroopasse.
Olen juba mõnda aega jälginud huviga Ladina-Ameerikas tekkivat USA imperialismi-vastast riikide blokki, mida juhib Venetsueela president Hugo Chavez. See näib saavat aina uusi liikmeid. Nüüd saabub Hugo Euroopasse oma ideid levitama.

Midagi vaimustavat

Tea, kas aasta parim plaat ilmub tõesti 16. mail? Hetkel tundub küll nii. Mary Lee's Corvette'i "Love, Loss & Lunacy" tundub olevat nii täiuslik, et... Rohkem ma hetkel öelda ei julge. Läheks taevani kiitmiseks kätte, vaat mis. Laule kuulata ja Mary Leega tuttavaks saada võite siin.

Kummarda noorust

Täna oli minu jaoks üks aasta tähtsamaid päevi spordielus. Sven-Göran Eriksson valis Inglismaa meeskonna suviseks vuti-MMiks ja jahmatas kiibitsejaid päris korralikult. 17-aastane Theo Walcott, 19-ne Aaron Lennon ja alles 21 täis saanud Stewart Downing ei pidanud sugugi seal nimekirjas olema. On ju kogenumaid ja teenekamaid. Aga Eriksson, vastupidi tema puhul varem kogetule, riskib.
Minus tekitab see enneolematut põnevusvärinat. Ma pole kunagi nii huvitavat Inglismaa koondist näinud. Mis omakorda viib mind eilse õhtu juurde Draamateatris. Andrus Kivirähki "Adolf Rühka lühikene elu" räägib noorest mehest, kelles tekitab enneolematut põnevusvärinat teater. Mis on ehk veidi naljakas. Sest tegemist on üle-eelmise sajandivahetuse Vanemuisega, kus teevad teatrit korstnapühkijad ja kogu kunstikatsetamine on südamest amatöörlik. Aga see pole üldse oluline. Adolf Rühka ei tea ju midagi professionaalsest teatrist, ta ei näe filme, ei loe internetti. Vanemuine on tema igavavõitu kohtukirjutajaelu särav päike. Noor näitleja Risto Kübar Rühka rollis lausa lendab mööda lava täis indu ja armastust teatri vastu. Seda on imearmas vaadata.
Ah jaa, igavus. See on selle teatritüki teine keskne teema. Elsa, Adolfi vaene tiisikushaige pruut ja lühikese viivu abikaasa, on sügavalt kivirähkilik tegelane. Naljakas ja õrnalt traagiline üheaegselt. Noor naine, kes istub päevad läbi toas, jälgib mardikat tapeedil ja igavleb. Rühka armub temasse, teadmata neiu surmavast haigusest. Rühka endagi saatus on sellega otsustatud.
Aga enne lahkumist siit maailmast valib ta oma lühikese täiskasvanuelu sisuks teatri. Valib need imelikud tüübid, kes peale rasket päevatööd komejanti mängivad. Need inimesed ise vaevalt märkavad, kui olulised nende armetud katsetused on teistele nende ümber. Näiteks Adolf Rühkale, kes ootamatult näeb selles kunsti. Ilma Rühka-taoliste inimesteta aga poleks meil praegu seda kõrgetasemelist maakeelset teatrit, mida täna justkui enesestmõistetavaks peame.
Andrus Kivirähkile taas üks pikk ja põhjalik aplaus. Taas on ta avastanud nukralt imeilusa loo ja kirjutanud selle põhjal midagi olulist. Olgu, et Draamateatri lavastus ja näitlejad ehk minu silmis päris täiuslikud polnud. Võib-olla oligi parem. Tähtis oli seekord miski muu.

Täesti tundmatu välisminister

Briti välisminister on tänasest Tööpartei veteranpoliitik Margaret Beckett, senine keskkonnaminister, tuntud kui tulevase peaministri Gordon Browni poliitiline liitlane. Eesti poliitikud sellist inimest ei tunne.

Veelkord Genoomist

Tänane Sirp tõi hiljuti Linnateatris nähtud "Genoomi" veelkord elavalt silme ette. Auväärt kriitikuga saan põhilises osas üksnes nõustuda ja lisada vaid, et öeldu on karm, aga õiglane. Teatritükk ise aga ikkagi vaatamist väärt.

Mehed puhkavad, naised töötavad

Taas avastus Guardianist. Germaine Greer kirjutab sellest, miks mehed suudavad vabal ajal lõõgastuda, naised aga mitte. Või kui, siis šopates. Aga seegi on ju tegelikult töö. Raske ja vastik töö. Nagu on seda vaba aja kodused toimetused ja laste eest hoolitsemine.
Ehkki artiklis on kõne all muidugi Inglismaa eluolu, ei erine see tänapäeval enam eriti meie reaalsusest siin. Huvitav ju tõesti, et naistele suunatud reklaamid ei kirjelda sugugi mõnu ja rahuolu, vaid hoopis räägivad sellest, kuidas saab kodu puhtamaks või auto turvalisemaks.
Muuseas väike iroonia - just praegu seda teile kirjutades mängib mu kõrvaklappides Bob Dylan "The Times They Are-a Changing". Jäin mõttele, et ei muutunud need ajad midagi. Vähemalt soorollide osas.

Oli tüüpiline eestlase volbriõhtu...

...vaikne ja alkoholivaba.