Erakonnastumas

Tegin midagi endagi jaoks üpris ootamatut. Astusin rohelise erakonna algatusgrupi liikmeks. Pikemat propagandat tegema ei hakka, aga palun vaata korraks siia ja kui ideed südamelähedased - tegutse! Häid inimesi läheks meil vägagi vaja.

Turvalise elu nimel

Seoses keerulise sisepoliitilise olukorraga pole juba päevade kaupa võimalik Tõnismäelt Kosmose bussipeatusse minna. Aga see selleks. Vähemalt on ometi kord meie argipäev turvaline. On ju siin Kaarli kirku ümbruses küll ja küll päise päeva ajal käekotte varastatud ja muid sulitempe tehtud. Aga täna nad ei julge. Sest politsei on sõna otseses mõttes igal tänavanurgal.
Mulle meenusid muidugi kohe lood Vanast Eesti Ajast, kui igal tärnavanurgal olla konstaabel seisnud ja korralikele inimestele naeratanud. Ei siis keegi julgenud pätti teha. Täna oleme siin Tõnismäel siis sama kaugel. Kuigi konstaabli elegantset vormiriietust pole tänapäeva politseinikel teps mitte. Seisab siin maja ees jälle üks paarike, relvad kabuuris. Aga seljas on neil sinised tunked ja rohekaskollased vestid. Isegi mitte hooletut elegantsi.
Midagi hinge põrutavalt põnevat pole politseinikel õnnestunud siinkandis veel ära hoida. Valvsalt seirati küll ühte meeskodanikku, kellel T-särgil sini-must-valge lipp. Aga vist otsustati, et element pole ohtlik. Pronksmehe puuri poole polnud ta teel kah.

Üheksakümnendad

Ühel ilusal päeval käisin Kumus ja vaatasin seal seda kogutud kriiside näitust ehk siis üheksakümnendaid Eesti kunstis. Tuttav tunne tuli. Nostalgia-friik nagu ma olen - supsti oma mõtetes randusin sellesse ammusesse aega.
Aeg enne 96. aasta sügist ehk siis enne minu sukeldumist tööinimese ellu, koht palju hallim, aga kodusem Tallinn. Ja mina? Olen ma vahepeal muutunud? Enda jaoks mitte, teiste jaoks kindlasti. Mälestustest on saanud üksnes mälestuskillud - ja neid teile siia nüüd mõned poetangi.
1. Hirmkülm hilissügisene hommik. Vanalinna tänavad on paksu jääkorra all. Laia tänava õppehoones on kella kaheksane loeng taaskord ära jäänud. Kõnnin igavlevalt Viru hotelli poole, kell pole veel kaugeltki üheksa. Tänav on inimtühi, ei paista ühtegi turisti, pole ühtegi avatud kauplust, ei ühtegi säravat vaateakent. Taskus paks ports rublasid, mida pole kusagil kulutada.
2. Tšeburekibaarist Sõpruse kino kõrval jalutan Kunstihoone galeriisse. Loenguni on veel aega. Ja pärast loengut jään passima Raekoja platsile, mida ümbritseb politseilint. Metsikult külm tuul pööritab, vaikselt kogunevad inimesed. Autod voorivad kohale, neist astuvad välja ennenägematud ülikondades musklimehed, raadioaparaadid kõrvas. Ja tunnise ootamise järel lõpuks Ta Ise. USA asepresident Dan Quayle. Ta teeb külmal ja kõledal platsil ringi, auto kõrval sõitmas. Räägib väheste kodanikega, kes kohale vaevunud. Raekoja platsi äärsed majad on lagunenud. Raekoda ise must ja sünge. Olümpiamängude iluravist on möödunud tosin pikka aastat.
3. Keskpäev. Istume kursusekaaslastega "Punases" Laial tänaval. Üks keldriurgas, mida enam ammuilma olemas pole. Jubedad jõulutuled plingivad, seina ääres on mänguaparaat. Selline, mida tänapäeval vaid kasiinodes kohtab. Seljas on paksud kampsunid, kaelas sallid. Jahe. Viineripirukas ja õunamahl. M. räägib oma mängusõltuvusest. Tunnen ennast ütlemata koduselt. Istume seal tund tunni järel. Kusagile pole kiire.
4. Õhtud on linnas pimedad. Olen saanud endast võidu ja tahan vastavatud Von Krahli teatri ära näha. See olla midagi enneolematut siin riigis. Ongi. Soe, rahulik, väike teatrimaja, kus ei pea end pingul hoidma. Keegi ei tule siia lipsuga. Etenduse asemel esineb Eriti Kurva Muusika Ansambel. Rahvast on mõõdukalt - enamik samasugused hämmeldunud noored nagu minagi. Von Krahlist saab minu lemmikkoht.
5. Üks meie suurejoonelisi kursusepidusid, seekord kaheksakümnendate stiilis. Ärge küsige, kus see toimus. Ei mäleta. Küll meenub pinev, nädalaid kestnud valmistumine. Otsisime palehigis muusikat, riideid. Ja lõpuks tohutu suur pime saal kusagil puhkekompleksis linnast väljas. Viinakokteiliajastu. M. kassettmaki kõrval diskorit etendamas, parukas peas. Mina kusagil nurgas istumas ja vargsi ühte meie kursuse kena neidu jälgimas. Iga tema sõna tundub põnev. Aga muidugi pole ükski neist sõnadest suunatud mulle.
6. Istun kodus ja vaatan Soome pealt nelja hüppemäe võistlust. Varsti sõidutab K. oma vana Volvoga meid ühe kursaõe maamajja. Päev on külm, maja pole kuude kaupa köetud. Läheb tunde ja kulub palju puid, enne kui jope seljast saab. Õhtul on ahju ääres juba mõnus soe, vana grammofon tekitab nõukanostalgiat. Aga ahju äärde kõik ei mahu. Ööbin kütmata toas, jope seljas, saapad jalas ja suusamüts peas. Nii südamest pole ma vist ühtegi hommikut oodanud.
7. Taas ühes Laia tänava keldris taome paar tundi kaarte. Ja jutleme mingil tühisel teemal. Nagu ikka. Homme on iseseisvuspäev. Õue astudes tundub uskumatult soe. Lumi sulab. Nii vara pole kevademärke ammu õhus olnud.
Jah, selline aeg oli. Oli ja läks. Mõnikord igatsen neid päevi, kuid siis meenub meeletu üksindus ja äng, kui sind keegi tähele ei pane. Aga see aeg ja need inimesed jäävad minuga alatiseks. Ning mõnikord miski meenutab...

Saladuslik saar

Juhtub väga harva, et unenägu mul nii selgelt meelde jääb, nagu see täna juhtus. Tavaliselt lõpeb ta sel juhul halvasti. Nii ka täna, aga panen ta sellest hoolimata siia kirja.
Ma olen poiss, mul on ema ja isa. Me elame mingis suures linnas autoeelsel ajastul. Võib-olla 19. sajandil. Midagi viktoriaanlikku on kõiges me ümber. Isa kohtub kusagil mehega, kellel enda sõnul on mingi väga iseäralik riideese. Isa konsulteerib emaga: on see siis vaibatükk või lina - seda lihtsalt peab nägema! Salapärane mees elab koos oma naisega väikesel saarel keset linna. Saar on ümmarguse kujuga ja sellele pääseb üksnes paadiga. Ainult ühe paadiga. Miks on keset suurt ning räpast linna äkki selline täiesti looduslik oaas ja miks elab seal vaid üks paar?
Sõuame saarele ja leiame seal mingi omaette varjupaiga. Millegipärast on esitatud nõue, et peame saarel ööbima. Peagi läheme saareelanikele külla ja saame salapärast riidetükki näha. Mulle asi huvi ei paku, aga ema on sillas. Uitan hoopis mööda saart ringi ja saan aru, kui pisikene ta tegelikult on. Metsatukk, üks aas, väheke vett vahel ja juba paistab räpane linnahoov. Vahepeal näidatakse saart justkui filmis - helikopterivaatena.
Isal ja emal valmib plaan ilma ööbimata jalga lasta. Otsime ühe koha, kust kerge vaevaga läbi sumbata saab. Mõne puuhalu vette viskamise järel juba peaaegu kuiva jalga üle. Nii olemegi emaga tagasi linnas. Ema tellib mobiiltelefoniga meile kaariku järele (tol hetkel pidanuksin tagantjärele mõeldes aru saama, et tegemist on õudusunenäoga). Aga isa on kadunud. Kuni tuleb saarelt suure jooksuga, kohalik paar tihedalt kannul. Ta on väärtusliku riidetüki ära varastanud!
Pistame punuma, aga jälitajad on kannul. Võõras naine läheneb meile, üritan ema kõigest väest tema eest kaitsta. Tal on mudane käsi püsti, nägu hakkab vaikselt moonduma irvitavaks maskiks.
Sel hetkel äratati mind üles. Aga kuigi peagi magasin edasi hoopis teistes unemaailmades, jäi kirjeldatu imeselgelt mällu. Ja on seal praeguseni.

Pildikesi hilissuvest ja varasügisest

Süvahavva ja terve Võhandu jõu ürgorg on võrratud ringiluusimispaigad. Ja aeg-ajalt satub ette mõni päris võrratu vaatepilt.

Mul on justkui meeles, et olen lapsepõlves Taevaskojas käinud. Sest mäletan täiesti eba-eestimaist kohta. Seda Taevaskoda tõesõna ongi. Ürgne ning suursugune paik, kus jalutades saad aru inimelu tühisusest ja ajutisusest.

Küll oli alles närvesööv hommikupoolik. Esimest korda elus Helsingi kiirteederägastikus ja pealegi ilma korraliku kaardita. Paari südameatakilähedase momendi järel jõudsime justkui imekombel Vantaa Heureka keskusesse kohale. Päris lootusi ta vist ei täitnud. Tore koht muidugi, aga kodumaine Ahhaa ajab asja ka päris kenasti ära.

Veel üllatas Helsingi taevas kahe päikesega.

Viimsi poolsaarelt leiab sellise uskumatu kivile kasvanud puu. Kogu oma elu Tallinnas elanuna avastasin ma Viimsi enda jaoks alles sel suvel.

Juminda poolsaarele läksime õigupoolest seenele. Seeni ei leidnud praktiliselt ühtegi, aga fotosilma ette jäi nii mõndagi.


Ja päike loojub.

Viis aastat hiljem

Osama on endiselt leidmata ja mis terrorirünnakutesse puutub, siis küsimus pole ikka veel kas, küsimused on jätkuvalt kus ja millal.
Kas poleks siis äkki mõttekas proovida teist strateegiat? Mõista ja kõnelda, mitte tappa? Kahjuks on vastus: ei.

Tuhat kilomeetrit saartel - 4. päev

Milline imeilus viis ärgata – astud telgist välja ja vaatad hommikust merd siinsamas kõrval. Luiged ujumas mööda oma hommikusi toimetusi tegema. Isegi sooja teed õnnestub veel veidi välja võluda. Sellise imeriista abil.

Auto saame liiva seest kergesti lahti. Õnneks. Tegi veidi murelikuks. Ning peagi oleme juba teel. Viimane päev Hiiumaal ei tõota tulla pikk. Aga vähemalt ühe lühikese matkaraja tahame läbida. Ehk jalad veel kannavad. Avastame endalegi üllatuseks Vanajõe orust imetoreda väikese metsaringi. Vesi vuliseb rahulikult, on mõnusalt jahe.

Aga meil on ju Sääretirbus käimata. Enne seda Hiiumaalt minema sõita küll ei saa. Avastame, kui väike see saar tegelikult on. Loetud kilomeetrid kruusateel ja olemegi juba Kassaris. Justkui kohe. Jalutuskäik parkimisplatsilt on pikk. Kadakate vahel läheb palavaks. Jalad ei taha enam kuuletuda. Aga muidugi käime me sellegi maa lõpus ära. Kuis muidu. Kui mõnus on need viimased kümme meetrit juba läbi vee astuda. Mis siis, et jalavarjud läbimärjaks saavad. Tagasiteel maksan nende jahedate meetrite eest korraliku vesivilliga. Aga sellel pole tegelikult enam tähtsust.

Rahvast on tol laupäevalõunal Sääretirbus tõesti palju. Vaatan ringivantsivaid Soome pensionäre ja mõtlen, et nende Eesti saatusekaaslasi ei saaks siia kannatuste rajale vantsima mingi hinna eest. Aga soomlased on vaprad. Ka need, kes kuigi kaugele ei jõua ja peagi kuumuse eest oma luksusbussi tagasi põgenevad.
Aga meie oleme juba Rohukülas, ostame kohaliku poisi käest suitsukala ja sõidame praamile. Seiklus on läbi. Varsti ka puhkus. Aga ega need toredad päevad nii kiiresti mälust kao. Tore oli teiega koos need rajad veelkord läbi käia.

Tuhat kilomeetrit saartel - 3. päev

Ärkasime Pähkli ürgtarekeses. Ilmselt olime valinud ööbimiseks Hiiumaa kõige omapärasema majutuskoha. Kui ülaltoodud lingil klõpsate ja pilte vaatate, saate isegi aimu. Majake on ühe mehe oma kätega valmis meisterdatud – tõeline puutöö kunstiteos. Kõik mööbliesemed puust nikerdatud, aga siiski on tegemist väga mugava ja koduse majakesega. Ruumi neljale nagu nalja. Mahuks rohkemgi. Kuivkäimla õue peal, aga wifi-ühendus. 21. sajandi matkaja unistus. Kindlasti üks selle suve meeldivamaid öid sai selles tarekeses veedetud. Ja päris kindlasti tahaks sinna veel tagasi.

Hiiumaale ringi peale tegemist alustasime niisiis Heltermaa lähedalt, kus see ürgtareke asub. Suuremõisa koos Pühalepa kirikuga ei suutnud meid ülemäära innustada. Laiskus kontides, kirusime teetöid ja veeresime aeglaselt Kärdla poole. Hellamaa juures jäi tee ääres silma vana tuulik, mis muidugi tuli üle vaadata. Suuresadama kivilabürint jäi paraku leidmata, küll aga avastasime sealtsamast päris huvitava laohoone, kuhu oli muuseumina kokku kogutud igasugust merega seotud träni. Paadimootoritest võrkude lippude ja mööblini. Justkui Hiiumaa meresõidu ajalugu 20. sajandil. Kaunis õpetlik jalutuskäik veidras muuseumis, kuhu astud sisse, paned tule põlema ja vaatad. Ning pärast sulged enda järel ukse.

Siis olime äkki Kärdlas. Ma ei oska Kärdlat vist kuigi hästi kirjeldada. Rohelusse uppuvad aiad, tohutult naisi (enamasti rohkem kui ühe lapsega) peaväljaku ääres ringi trampimas ja kogu liikumisruumi endale haaramas, räpasevõitu söökla täis käratsevaid noorsportlasi. Ausõna – Kärdla tundus provintsina. Unise, väsinud provintsina. Tegime, et minema saame.
Ja veetsime järgmised tunnid Tahkuna poolsaarel avastades muuhulgas:
1.Teel Lehtma poole on vesi talutavalt soe, aga ilm tuuline. Siin me ujuma ei lähe.
2.Lehtmast Tahkunasse läheb selline metsarada, mida Mufti välja ei kannata. Tuleb teha pikk ring.
3.Ristimägi on päris uhke vaatepilt. Legendi kohaselt rajasid esimese risti Ukrainasse välja saadetud rootslased. Nüüd on üleskutsele siia riste üles panna vastanud tuhanded. Enamasti loodust säästvalt ja kohalikust materjalist nagu nõutud. Riste leiab nüüd juba mäest endast kaugel eemal männimetsa alt.

4.Kodestes on imetore väike Vene õigeusu puukirik.
5.Kaustes on ilm palju soojem, aga vesi jällegi kibedalt külm. Järjekordne katse ujuma minna on läinud vett vedama.
6.Tahkunasse Vene söjaväe poolt rajatud kaitserajatised on kehvas seisukorras ja vaadata pole seal suuremat midagi. Kes just liivaluidete vahel ringi koperdada ei taha.
7.Tahkuna tuletorni tõusmine vajab palju võhma. See-eest on ülevalt avanev vaade imeilus. Õnneks paistab parajasti suur päike ja lööb mere sillerdama. Ja tuletorn ise on valmistatud Pariisis ning Hiiumaal tükkidest kokku pandud. Eiffeli ajastu ehitis. Vist uhkeim, mida Hiiumaal kohata õnnestus.


Päev aga ruttas kiiresti õhtusse. Väike peatus Reigi kiriku juures veenis meid lõplikult, et varsti peame pikniku tegema. Ja veelkord seda ujumise värki proovima. Ludjal üritame parimat. Aga vesi on külm, hobused ründavad ja rändurite tuju pole kiita. Vaikselt lähevad mõtted juba sellele, kuhu telkima õnnestub pääseda. Kätte jõuab nimelt meie selle suve ainus “etteplaneerimata” öö.
Kõpu poolsaar on meie õhtuseks sihtkohaks. Kuulus tuletorn kõigepealt. Madalam ja lamedam kui Tahkunas, aga ka kaugelt vanem ja legendaarsem. Päris fantastiline tundub kujutleda, kuidas siit veel orduajastu lõpul laevu madalikule sattumast hoiatati. Mingil imekombel torni otsa vinnatud puude põletamisega. Elava tulega kivitorni tipus.
Tuletorni ronimine oli veel hirmsam vaev kui Tahkunas (oeh, kuidas süda tagus!), aga üleval nähtav korvas taas vaevad. Mets, mets, mets ümberringi. Metsa vahelt tõusmas teetolm. Vist üks ürgsemalt säilinud nurgakesi Eestimaal.

Aga nüüd ähvardas meid juba peatne päikeseloojang. Kõik need kilomeetrid kruusateed Ristnasse ja ei leia me sealt mingit telkimiskohta. Sama targalt tagasi. Kuni kellelegi meenub RMK telkimismajake siinsamas lähedal mere ääres, Kõpust sugugi mitte kaugel.
Veereme metsateed mööda vaikselt kohale ja avastame muidugi eest juba trobikonna telkijaid. Õnneks on mere ääres vaba metsa külluses. Auto jääb liiva kinni, kuid otsustame selle murega hommikul tegeleda. Kiiresti telk üles, veidi sooja teed ja lubamatu, kuid imepisike lõke veepiiril kivide seas. Vahepeal on läinud päris pimedaks. Taevas on tähti täis ning ühel maagilisel hetkel märkame paari neist langevat. Perseiidide tähesadu. Esimene kord elus, kui ma midagi sellist näen. Ja see ei jää ainsaks imeliseks vaatepildiks sel augustiõhtul. Kõpu tuletorn asub merele saatma oma tuleleeke. Ja täiskuu tundub tohutult suur. Pisut ähvardavana paistab ta seal männilatvade vahel.
Unustamatu õhtu selles nimetus kohas kauges Hiiumaa nurgakeses.