Päev hiljem: võõrutusnähud.

Istun kodus sellel puhkuse viimasel päeval ja ei oska mitte midagi oma ajaga peale hakata. Täpselt nagu ma kartsingi.
Olümpia lõppemine tähendab väga vastumeelset naasmist tavaellu - aga täna on siis mingi üleminekuaeg vist veel. Pagana raske tundub ainult teine. Miks on ometi nii tühi tunne sees? Pole ju midagi hullu SELLE olümpia läbisaamises. Kui ma vaid mõtlen kaheksa aasta tagusele olukorrale, kui Atlanta 96 järgsel päeval olin ikka täielikus paanikas. Koolid läbi, kusagile pole minna, sund hakata töökohta otsima ja koos sellega mingit uut eesmärki elule. Ah, vaat see oli vastik!
Aga tänases pole tegelikult midagi nii koledat. Võtan vist fotoka ja pleieri ja lähen uudistan natuke maailma. Homme pole niikuinii enam aega.

Sõltuvuses.

Habe kasvab ohtralt, kuskil ma ei käi, vahin olümpiat. Mõtlen juba, kuidas järgmisel nädalal edasi elan...
Aga lapsepõlvearmastus Itaalia vastu on tagasi. Nimelt võrkpallis ja korvpallis. Mõlemad vahepeal peaaegu unustatud alad. Aga nüüd ootan põnevusega kumbagi finaali. Itaallaste eilne mäng Leedu vastu oli meeletu - millised kaugvisked!
Viha tekib ikka ka aeg-ajalt. Briti ratsutaja Nick Skeltoni pärast näiteks. Pidi ta nüüd paganas eduseisult niimoodi neid tõkkeid maha ajama. Ah... Ebaõiglane.
47-aastane Skelton jäi kullata, vaid udusulis ja 17, poksiime Amir Khan võib selle veel saada. Kirjutasin teile temast juba varem. BBC on poisist täiega sillas, nagu tegelikult kogu poksimaailm. Legendaarsed nimed kõlavad temaga seoses: Floyd Patterson, Muhammed Ali, Sugar Ray Leonard. Oi, oi, oi. Eks näe, mis poisist edasi saab. Kõigepealt Ateena kullamatš veel ühe legendi - kuubalase Mario Kindelani vastu.
Kas Kelly Holmes saab täna teise kulla? Ja meie Värnik esimese?

Higi ja pisarad.

Paula unistusest on järel vaid pisarad.

Aga vähemalt Justine Henin-Hardenne tõi mulle naeratuse näole.

Mängud käivad ja käivad.

Ei saa mina telekast eemale praegu. Liiga põnev on! Suur ja paljudele arusaamatu ajaraiskamine nimega olümpiamängude jälgimine. Aga samas hea viis pisut raha kokku hoida. Väljas käies kulub ikka rohkem. Ja pärast Londonit tuleb tõepoolest rahale mõelda...oh, millal ma ükskord jälle palka saan?
Mängudel on palju toredaid tegelasi ja mitu huvitavat detaili, mis silma hakanud. Võtame või need Austraalia ja USA ujujad - laiad õlad, kumisevad lihased, välkuvad hambad, ah milline enesekindlus! Seal kõrval Briti ujujad, need kellele mina kaasa elasin - vaiksed, lumivalged, kartliku näoilmega. Ja tõepoolest nad olidki küllaltki edutud. Austraallasest kuri peatreener peab nendega veel kõvasti tööd tegema.
Ja siis need fantastilised "vanakesed". Kogemus on olümpial oluline. Vähe on neid noori ja rohelisi, kes siin läbi löövad. Tohutult andekad on erandid muidugi. Carolina Klüfti show oli ju meeletu näiteks. See on fantastiline - lihtsalt igal alal teistest peajagu üle. Täpselt nagu Jackie Joyner omal ajal.
Aga üldiselt pole 40+ ka mingi probleem. Rootsi lauatenniselegend Jan-Ove Waldner näteks. Milline kaval ja nutikas vana! Medalimängudel nagu naksti - taaskord. Ja kui mõelda, et Rootsi Olümpiakomitee ei tahtnud meest pikka aega olümpiale lasta. Leiti, et selles vanuses pole Waldnerist enam asja. Aga kaugel sellest. Üks hiinlane võidetud, teine tuleb veel alistada ja kes teab, võib-olla on olümpiakuld siis jälle tema.
Täna jookseb siis Paula maratoni. Selle päris maratoni Marathonist Ateenasse. Vaat see saab alles olema võistlus. Paula kes? Paula Radcliffe, maailma parim maratonijooksja. Minu lemmik. Ta pruugi võita. Maraton on metsik võistlus selles kuumuses, selles pikkade tõusudega ajaloolisel rajal. Suudab Paula seda? Hoian pöialt.
Senise olümpia seni vägevaim võistlus oli sõudmise neljapaadil. Mitte selles variandis, kus eestlased osalesid, vaid selles teises. Seal, kus mehed tõmbavad ühte aeru. Britid lõid Kanadat 8 sajandikuga! Vau. Ja topeltvau vel ühele "supervanale" Jüri Jaansonile. Kivirähk kirjutab laupäevases Päevalehes tema kohta sulatõtt. Lugege ometi.
Ja veel ja veel: Rootsi TV, ma armastan sind. Pole vist olümpiaala, mida ma pole nende päevade jooksul näinud. Ka veepalli ja maahokit. Super!
Ja elagu Iraagi jalgpall! Seda pidin ma ka veel ütlema.

Mängud on käimas

Olümpia on täies hoos ja mina kõigun nagu alati rõõmu ja ahastuse piiril. Nagu näietks täna hommikul, kui Thomas Enqvist kaotas tennises Carlos Moyale. Tommyl oli lõputu arv võimalusi mäng ära võita, vähemalt kaks matšpalli seejuures. Aga ei! Masendav on nii kaasa elada ja siis kaotada.
Aga selline ma olen. Mul on omad lemmikud ja neid ma toetan - teinekord tavainimesele mõistmatult ägedalt.
Kreeka jooksjate veider dopinguodüsseia on seni kõige naljakam asi. Kujutan ette, kuidas Kenteris ja Thanou kusagil rõdul istusid, äkki teada said, et dopingukütid saabumas! Paanikas hüpati treeneri mootorrattale ja ilmselt lavastati väike "õnnetus". Haiglast ei saa neid keegi kätte ja saab kenasti aega võita. Täiesti naeruväärne oleks, kui sel paaril veel järgmisel nädalal joosta lastakse.

Kuid muidugi on toredat ka. Minu senised lemmikud:
1. 17-aastane briti poksilootus Amir Khan. Liigub ringis nagu gasell ja muudkui nõelab. Tegi oma esimese kreeklasest vastase kindlalt maatasa. Tulevane olümpiavõitja?
2. Noor Ukraina püstolilaskja Olena Kostenitš. Raudsed närvid otsustaval hetkel tõid kuldmedali.
3. Briti purjetaja Ben Ainslie. Oskustelt ülivõimas omas klassis. Tema paat lausa lendab üle lainete. Kui vaid neid disklaffe purjetamises nii palju ei jagataks...
4. Muidugi Iraagi vahvad vutimehed, kes alati võidavad ja Puertoriiko korvpallurid, kes "Dream Teami" maapõhja tagusid.
5. Edukas eestlane (seni peaaegu ainus) Jüri (aka Jueri) Jaanson.

Ja veel: milline õudus oleks ETV-st olümpiat jälgida! Täna ainult ujumine ja džuudo. Samal ajal kui Soomest, Rootsist näeb tennist, purjetamist, poksi, korvpalli, ratsutamist, sulgpalli, lauatennist, tõstmist. Should I say more?

Suurlinna tuled 2

Lõpuks jõuan ka oma Londoni-heietuste teise osa teile välja panna. Loodetavasti oli teine ootamist väärt.

Kolmas päev.

Lubatakse vihma. BBC ilmaonu on vana ja austustvääriv. Seega valmistume. Vihmakeebid ja meie imepisikene vari kaasa. Hiljem pälvivad need vihmakeebid üllatunud pilke. Ei kasutata siin selliseid. Eks nad pisut üleliigsed ole – Londoni suvevihm on soe ja pehme.
Hommik algab kurva massistseeniga Westminster Abbey’s. Vaatepilt meenutab pisut eelmise päeva Towerit. Pool kümme hommikul, kui uksed avatakse, on terve Jaapan kohal. Nii vähemalt tundub. Abbey ise ei innusta. Kalli piletiraha eest saad näha kümneid, ei, sadu hauamonumente ja obeliske ja mälestustahvleid. Kaks tädi seletavad igas ruumis midagi eri gruppidele teineteist üle karjudes. Seisma ei maksa kauaks jääda, oled paratamatult jalus. Ma tean, et mulle päris meeldiks siin, kui saaksin pisut rahu. Aga seda lootust pole.
Vahetame otsustavalt ümbruskonda ning maabume Regent’s Parkis. Imeilus lindude ja rooside kuningriik elust pulbitseva Baker Streeti kõrval. Vihmane piknik pargipingil – ilma ühegi jaapanlaseta. Vaatame teineteisele silma ja unistame Kalliga elust siinsamas lähedal. Igapäevastest jalutuskäikudest nende veidrate luikede juurde siinsamas tiigis. Nende, kes mustad kaelast ülespoole, ülejäänud keha valge. Mõned linnud sukelduvad, sabad vees püsti. Naljakas. Teised paterdavad mööda jalgrada, möödaruttavast rahvast hoolimata. Esimest korda nende Londoni päevade jooksul hiilib mulle pähe mõte, et kas tõesti juba homme peame siit lahkuma.
Regendi Pargi sees on üks imeilus roosiaed. Roosid on alati olnud minu lemmiklilled. Ilmselt nagu igal teisel inimesel siin Maa peal. Kuninganna Mary roosiaias on neid igat värvi. Punased, oranžid, kollased, roosad, valged. Kõik mahuvad ühe pisikese maalapi peale. Ja nurga taga juba uued ootamas.
Päeva kolmas peatuspaik on taas täiesti erinev eelmistest. Covent Gardeni ümbruses uitaks ringi päevade kaupa. Kõnniks mööda nännimüüjaid ja aeg-ajalt ostaks midagi mõttetut, aga omapärast. Ja vaataks tänavateatrit. Näe, jälle üks mees on nõuks võtnud rahvaga mängida. Rahvas omalt poolt mängib rõõmuga kaasa. Siin on kultuuritunnetust ja sellest osasaamine hoopis teisel tasemel kui Eestis.
Ja siis jalutaks mööda tuledes säravatest teatritest. Ja uuriks raamatuid mõnes neist pisikestest stiilsetest poodidest. Ja rüüpaks Innocenti. Palju Innocenti.
Aga need jalad ei kanna ju enam. Kuidagimoodi Leicester Square’i äärde vaid. Rohkem ei jaksa. Istume siis ühte tänavarestorani ja jälgime ülimalt professionaalse ettekandja tegutsemist. Äkki on ta itaallanna? Igast liigutusest õhkub kogemust. Ta ei närvelda ka siis, kui klient valmistab pettumuse. Nagu too õlitet juustega närviline noorhärra kõrvallauas. Lõpuks jätab too oma toidu hoopis pooleli ja lendab toolilt, liitudes möödajalutavate perekondadega. Aga teenindust ta hindab. Selle märgiks on maha jäetud kopsakas jootraha.
Õhtu viib meid läbi Hiinalinna Soho’sse. Elust pulbitsevate tänavate jada tundub lõputu. Juba esimesest Londoni õhust peale on peas kumanud The Kinks’i klassikaline Waterloo Sunset. Nüüd asendab seda hetkeks Roxy Music’u mitte vähem kuulus Do The Strand.
Õhtupimedus Thamesi ääres. Lõpuks siis need suurlinna tuled ümberringi. Nägeleme omavahel, kas minna selle tohutu Maailmaratta peale või mitte. Ei suuda otsustada. Liiga kallis? Jaapanlased ei mõtle, nemad lähevad. Jalutame edasi, et näha Big Beni ja Parlamendihoonet täies tuledesäras teisel pool jõge. Tuleme jälle tagasi. Me peame seal üleval ära käima! Hilja... Suletud... Pettumus. Kalli jalad valutavad.

Neljas päev.

BBC vanahärra asemel tervitab meid täna vihmavarju all rõõmsalt naeratav näitsik. Sajab, sajab. Tore on. Meid ootab Hyde Park. Tallinnas elades võid ainult unistada sellisest vabadusest otse linnasüdames. Oxford Streeti tänavamöllust üle tee. Äkki on õhku ja ruumi. Linde. Ratsapolitseinikke. Rõõmsalt naeratavaid tervisejooksjaid. Ma pole ennast ammu nii suurepäraselt tundnud. Üldse ei loe, et vihma aina tublimalt kallab. Tundub, et minu lemmikuks siin linnade linnas on saanud pargid.
Meie sihtpunkt sel hommikul on Harrods. Oleme märjad ja porised, otsides läbi kõikvõimalike Garden’ite ja Mews’ide teed Brompton Road’i poole. Arutame, kas meiesuguseid ikka lastakse sisse. Muidugi lastakse. Sa tood ju sinna oma raha. Harrodsis teatakse, kuidas kliendilt tema raha kätte saada. Ruumid on kaunilt kujundatud, teenindajad viisakad. Iga pakend on nii ilus, et lausa kutsub ostma. Ühes imelises saalis on taustaks linnulaul. Ja keegi ei vaata sind, nagu oleksid teisest maailmast. Nagu need tibid teevad Tallinna uhketes butiikides.
Niisiis me ostame. Mis seal ikka. Küllalt oleme juba kokku hoidnud. Selgub, et teeme õigesti. Kõik Harrodsist saadu on võimatult maitsev. Oh õige, küpsised veel praegu proovimata isegi...
Londoni viimane vaatus on lähedal. Oxford Street. Plaadipoed – metsikult suured, mitmekorruselised. Mida võtta, mida jätta? Tuttav paanika, mis mind taolises olukorras alati haarab. Kolmandas poes ütlen endale, et aitab. Terry Hall ja Mushtaq. Love’i 67. aasta unustamatu Forever Changes. Üks tublisti allahinnatud Shawn Colvin. Aitab. Kaon päkad välkudes. Aga rahvamass tänavatel ei luba liiga kiiresti liikuda. Või on need aina hullemini piinavad jalad?
Sainsbury’s – siin on nii vähe Innocenti! Ei jälgegi sidrunist ja laimist. Millal küll saan seda imejooki uuesti maitsta?
Aga pole parata. Gatwick ootab meid juba. Aeg on läbi. Neli liiga ilusat päeva. Mälestusi aastateks. Me tuleme veel tagasi. Luban.

Lubage mul olla lame

Suurlinna tuled osa 2 järgneb õige õige pea, aga praegu... Lõpuks ometi algab olümpia. Kauaoodatud.
Aga mida pean ma nüüd jälle kuulma. ETV-s loevad spordikommentaatorid paberilt maha Kreeka ajalugu. Milleks? Miks on seda vaja? Kellele? Olümpiamängude avamine on kultuuriüritus, mille kohta spordikommentaatoritel lihtsalt ei ole midagi öelda. Nad ei tea asjast otse öeldes mitte muhvigi. Niisiis olgu parem vait ja lasku meil vaatemängu nautida. Aga ei...

Suurlinna tuled

Ma jälgin parajasti kümnekonna meetri kaugusel istuvat härrasmeest. Äkki tal on lõunapaus käsil? Tundub nii. Ta meenutab mulle natukene Aramist, seda kõige elegantsemat musketäri. Mis siis, et hetkel on mees kingad jalast võtnud ja raamatusse süvenenud. Aeg-ajalt vaatab ta ringi ja tundub, et kiidab ümbritseva heaks. Siin Soho Square'il ei pandaks Aramisele väikest paljajalu olemist pahaks. Siin võid ennast vabalt tunda. Ja kui tahad, võid siit sukelduda Oxford Streeti rahamasinasse, kus keegi pole enam vaba. Vaba tegema seda, mida tahab, ma mõtlen. Mass viib seal sind endaga kaasa.

Ah, keda ma siin ikka petan? Ma ei ole ju enam seal. Olen tagasi Nõmmel, näljaste herilaste eest peidupaika otsimas.
Aga London ikkagi? No hea küll.

Esimene päev
Seal ta siis laiub see Inglismaa. Kuidagi kodune tundub vaatepilt rongiaknast, kui suurlinna poole põriseme. Aga kõrval istub üks väga mitte-eestilik perekond. Vanemad ja kolm last. Nii palju! Issi meenutab mulle metsikult laulja Phil Collinsit. Tõesti, peaaegu kaksikolend. Ainult kümme aastat noorem vist, kui endine Genesise laulja praegu. Pesakond on lõbusas tujus. Nädalavahetus Londonis ikkagi. Hei, hei, minul ka!
Ja siis leian ennast juba keset meeletut trügimist Buckinghami palee ümbruses. Kohe on algamas vahtkonnavahetus. Punased onud ratsutavad mööda - iga jumala päev terve suve. Aga turist näeb seda korra. Ja tahab seda just täna näha! Olgu mis on. Kuigi vaadata ei ole õieti midagi. Miks on need tuhanded siin? Miks olen mina siin, neetud küll?
Tegelikult on tuhanded siin igal pool. Või siis indiviidid, igaüks isemoodi. Kuidas võtta. Praegu jalutavad nad Oxford Streetil, tunglevad Piccadilly Circuse kitsastel kõnniteedel, patseerivad uhkelt mööda Strandi.
Leicester Square on minu lemmik juba eelmisest külaskäigust, millest möödas juba liiga kaua. Siia nad tulevad ikka ka, need tavalised londonlased. Towerisse või Westminster Abbey'sse kohalikud ei tiku, siia küll. Sest siin on tänapäeva suurlinn. Siin on kinod, siin on restoranid, siin on tänavateater. Siin saab elada. Isegi Shveitsi maja igapäevased lehmakellad ei suuda sind eksitada.
Queensway Road Bayswateri linnaosas on samuti ehtne London. Kohalikud on siin turistidega võrreldes ülekaalus. Millised nad on? Igasugused. Sünnikohal ja nahavärvil pole selles linnas tähendust. Oh, kuidas ma seda armastan! Pealegi on sellel tänaval kõik olemas. Pood, postkontor, internetikohvik, jälle pood, juuksuriäri, jälle pood, baar, pubi. Kõik on väike, kompaktne, inimsõbralik. Ei mingeid meeletuid marketeid, kuhu vaja kaugelt kohale sõita. Kõik on siinsamas, käe-jala juures.

Teine päev.

Niisiis jälle metroosse. Mitu korda ma Londonis seal maa all õieti käisin? Lugematu arv kordi. Seal on kuum. Tõsiselt kuum. Sellega ei maksa naljatada. Ja vesi muudkui voolab suust sisse ja kaob nagu mutiauku. Ei jälgegi enam.
Aga Londoni vesi jääb meelde, sest ta on maitsev. Mõningate katsetuste järel saab minu lemmikuks Innocent. Nende valik on lai. "Smoothie" on üks suvise Londoni lemmiksõnu. Pehmeke võib olla igasugune maitsev asi - koogike, külmutatud jogurt või Innocenti mahl - puhas mahl. Puhas mahl! Vau. Aga kõige paremini ei maitse mulle Innocenti Pehmeke, kõige parem tundub nende maitsestatud mullita vesi. Ja justnimelt laimi-sidruni maitsega. Taevalik! Iga sõna, mis pudelile kirjutatud, on sulatõsi:
We don't have crystal balls and we are a bit rubbish at reading teabags or whatever it is, but we wouldn't mind predicting that you're going to like this drink. To us, it's the quintessence of everything that a Juicy Water should be - exactly like something you'd find in Grandma's kitchen (along with some nice boiled egg cosies). We chose the best water we could possibly find (from the deepest well in Europe), which means that every time you drink one you'll be rehydrating your poor old body, as well as getting some nice fresh juice as well. Your Gran would be proud.
Jook maitseb nagu metsikult hea mahlajook, aga sisaldab 79% allikavett! Vapustav. Millal hakkab keegi Eestis midagi nii maitsvat valmistama? Ja millal hakkavad nad oma toodetele midagi sellist kirjutama, mida on tore lugeda ja mis meelde jääb? Ei nad hakka...
Ah jaa, teine päev. Kuum oli. Läksime Towerisse. Meeletud massid. Ja hirmus naljakas ka. Kujutage nüüd ette: hoone ette moodustub saba. Seisad saba ära, saad sisse. Esimene ruum - seina peal ekraanil kuninganna Elizabethi kroonimine aastal 1952. Aga sa ei saa sealt lihtsalt niisama läbi jalutada. Oh ei. Sa pead läbima nööridega palistatud kannatuste raja - ruumi ühest otsast teise ja jälle tagasi ja sama veelkord ja veelkord. Riburada pidi, üks innustunud Jaapani turist sinu ees, teine India oma su selja taga. Üks ruum, teine ruum, kolmas ruum. Miks me siin oleme? Ah jaa, meile pidi kroonijuveele näidatama. Millal siis ometi? Ah, lõpuks näidatakse ka midagi. Aga siis on juba ausõna kõrini sellest kõigest. Ära siit.
Teisel pool Toweri silda on teistmoodi. Sinna organiseeritud turistid ei satu. Aga Butlers Wharf on tohutult huvitav kant. Endine sadamaala, laod, kraanad, laevad. Nüüd elumajad, pubid, näitusteruumid. Kohe Thamesi kaldal. Olen midagi sarnast ennegi näinud - Oslos. Metsikult meeldib. Elurajoon, kus igaüks saab ennast hästi tunda. Palju vaba ruumi. Kohe läheb mõte Tallinna mereäärsele põrgule. Miks mitte meil samamoodi? Võib-olla ühel päeval...
Thamesi kallas on ainuvõimalik paik sellel kuumaval päeval. Siia me täna jäämegi.

Aga minu lugu läheb liiga pikaks. Jätkan peagi. TBC

London!

Homme hommikul - London. 9 pikka aastat on möödunud mu viimasest külaskäigust sellesse unistuste linna. Need mälestused ei tuhmu.
Nagu ikka enne reisi: ärevus. Aga ei sellest midagi.
Küllap siis pärast kirjutan. Hoidke pöialt ja olge senikaua tublid!

Elu salvestamine.

Jah, neid va blogisid tekib juurde nagu seeni peale vihma. Nagu see minu oma siin. Aga nagu enamik seeni jääb korjamata, nii jääb ka suurem osa veebipäevikuid lugemata. Pole mõtet endale illusioone luua.
Aga lihtsalt blogipidamine on juba praegu väga primitiivne ja ajast ning arust tegevus. Trendwatching.com esitleb uut moodi: elu salvestamist. Või nimeta seda, kuidas tahad. Põhimõte on selles, et kõik tuleb üles märkida, säilitada ja teistele vaatamiseks üles riputada. Nokia näiteks salvestab nüüd su elu kronoloogiliselt koos piltide ja juttudega. Google'i Gmail oma tohutu mäluhulgaga võimaldab sul säilitada kogu oma elu ühes kohas. Midagi minema viskamata. Ja nii edasi. Trendiuurijad on teisigi sarnaste teenuste pakkujaid leidnud.
Minu ennustus: kogud jah oma elu kokku ja säilitad ja võib-olla leidub 50 aasta pärast isegi masin, mis seda siis juba ülimalt algelist informatsiooni edasi anda suudab. Aga kas meie lapselapsi see tõesti nii hirmsasti huvitab? Kas nad tõesti tahavad teada iga päeva, iga liigutust, iga tunnet ja mõtet, mis meile nii pagana oluline tundub? Ei tea. Vahest piisaks mõnest ähmasest fotost või videolõigust ja paarist kulunud päevikukaustast? On ehk põnevam, kui nad meist kõike ei tea. Ei pea iga haigutust jälgima ka meie kaasaegsed, sõbrad, tuttavad. Parem ju, kui midagi jääb saladuseks.
Jah, aga mis siis minu kirjutamiste mõte siin on? Räägime parem heinakuhjast nööpnõela otsimisest.

Paranda oma jumet süües searasva

Kõrvetab = Paha. Kallab = Paha. Elu või asi. Inimene pole rahul. Phäh.

Piknikulugu

Täna tuli siin linnamüüride vahel konutades mõte, et teeks õige väikese pikniku. Kolmekesi kusagil võimalikult rahulikus kohas. Aga ikkagi keset linna.
Paraku neid valikuvõimalusi eriti pole. Meie iseseisvusaja suurepärased linnavalitsused on teinud päris palju selleks, et linnakodanikul poleks muret liigse avaliku ruumiga. Pangad ja kaubanduskeskused on alati olulisemad. Hei - 10 aastat on möödas Vene vägede lahkumisest. 10 aastat! Ja pääs mere äärde on suures osas linnast ikka kinni. Selleks ei saa olla mingit muud põhjendust, kui kitsaste ärihuvide asetamine inimeste heaolust ettepoole. Alati.
Nojah, lõppude lõpuks võib ju piknikuks alati kobida Kadriorgu, aga see iseenesest kena koht jääb meie tavalistest liikumisteedest kõrvale. Tammsaare park on lärmakas ja rahvaste voorimist ei viitsi vaadata, Harjumäel on paremad kohad võetud.
Jäi Hirvepark. Ja seal oli mõnus. Leidsime isegi kuivema koha, kus istet võtta ja tikreid ning mureleid manustada. Juustuleiba kah. Ja herneid! Nämm.
Ainult pärast tekkis pisikene mure. Ühel hetkel otsustasid austatud linnaisad ju lisaks kõigele muule (pingid!) ka prügikastid parkidest ära korjata. Leiti mingi naeruväärne ja tavalist inimest vähe lohutav põhjendus ka... Hmm, mis see nüüd olla võiski? Asotsiaalidest pudelikorjajate pärast? Selle pärast, et mõni meeldiv tegelane harrastab prügikastide põlemasüütamist?
Igatahes on asjalood nüüd sellised, et teekonnal Hirvepargist mööda Kiek in de Kökist kuni Vabaduse platsile ei ole ÜHTEGI kohta, kuhu oma prügi panna. Mitte ainsatki. Eriti ei imestagi siis, nähes sealsamas Hirvepargis sulanud kommidega karpi ja muudki suvalist prügi maas vedelemas.
Meie olime muidugi korralikud ja pidasime kotid näpus kenasti esimese prügikastini vastu. Kõik ei pea.
Aga piknik oli tore. Ilm soe. Elul pole häda. Kritiseerimata aga ei saa kuidagi.

Brian Wilson on tagasi! Aga mitte õnnepäevad...

Üks rockmuusika veidramaid tegelasi Brian Wilson on avaldanud uue plaadi, mis kõlab nagu poleks 60-d kunagi lõppenud. Seesama aastakümme, mida vastikult parempoolseks muutunud Briti peaminister Tony Blair hiljuti kõiges halvas süüdistas, mis läänemaailma vaevavad. Juudas! Aga ma kaldun teemalt kõrvale.
Brian Wilsoni seismine ajas on mõnes mõttes tore, mõnes mõttes kole. Ehk siis vanad Beach Boys'i fanaatikud saavad mõnuleda tuttavate harmooniate õõtsuvas lummuses. Halvem asi on see, et näiteks "It's A Fairytale" on pehmelt öeldes hirmus halb laul. Kirjeldamatult halb. Jube kuulata. Brian on legend, aga tema laulukirjutamisoskused on natukene, no ütleme degradeerunud. Mis pole ka ime, arvestades mis elu ta on elanud.
Siiski - Soul Searchin' on päris sõrmi nipsutama panev lugu, kus võib kuulda ka vend Carl Wilsoni hauatagust häält. Beach Boys'i asutanud Wilsoni vendadest on ju vaid Brian veel elus. Mis omamoodi jällegi ime.
Mees räägib ise oma elust.
Mahategev plaadiarvustus.

Tühised filmid ja öised mõtted.

Täna tegin midagi sellist, mida ammu ette tulnud pole. Läksin ihuüksi kinno. Puhtalt spontaanne otsus, mida kibedalt kahetsema pidin. Film oli tühi, tühine Hollywoodi B-pildike. Nagu loodud selles "Superkinos" näitamiseks. Selline kohutavalt kõle ja inimvaenulik pilt. Ja millised dialoogid! Justkui oleksid kõik klisheemeistrid kokku tulnud ja mõne mõnusa lõunasöögi kõrvalt oma best of'i kokku pannud. Andke andeks, aga minul on juba ammu ebamugav sellist poosetamist ja talumatut, mõistetamatut jõhkrust tõsiselt võtta. Ei taha, ei oska. Filmi nime ütlen ka: "Twisted". Avoid, if you can...
Enne kui kodust välja läksin, kallas jälle vhma. Seda imelikku viimaste päevade vihma. kohutavalt tihedat ja läbitungivalt rasket. Justkui hirmutab natuke üksi keset seda raju olla. Jah, mina suur mees nüüd kardan...