Ainus hea uudis.

Ainus meeldiv uudis sellel ütlemata jubedal poliitajastul. Ehk loob nende kahe rühmituse ühinemine ometi Eestisse poliitilise jõu, kellel on tahet ja võimalusi ajada inimsõbralikumat poliitikat. Vähemalt selline unistus võiks olemas olla.
Mis aga hetkel loodavasse valitsusse puutub, siis eelmisest hullemini saab ikka.

Bobby

Mõned inimesed on teistsugused. Guardianis on täna suurepärane lugu Bobby Fischerist. Kui suur on vahe hullu ja geeniuse vahel?

Curlinguvaimustus.

Üpris hiljuti võis telerist näha, et ühes Tallinna jäähallis hakatakse curlingut ehk eesti keeles jääkeeglit mängima. Tegelikult on see üks võimatult kaasakiskuv ja huvitav mäng, nagu mulle täna taaskord selgeks sai.
Aga kõigepealt lühiõpetus. Curlingus kohtuvad kaks neljaliikmelist mees- või naiskonda. Mängitakse jäärajal tohutult raskete kividega, mille üks võistkonna liige liikuma lükkab ja kaks muud tegelast siis püüavad harjadega nühkides kivi kiirust vähendada. Kui see parajasti vajalik peaks olema. Eesmärk on saata oma kivi teatud ümmarguse ala keskpunktile võimalikult lähedale. Lähemale kui vastasvõistkonna parim kivi.
Mängitakse kümme vooru. Igas voorus on igal võistkonna liikmel kaks võimalust kivi lükata. Nii et kokku ühe vooru peale kaks korda kaheksa lüket. Võisteldakse alati ühes ja samas järjekorras, võistkonnad kordamööda. Kõige tähtsam mängija, võistkonna kapten, teeb kaks viimast lüket.
Curling on taktikaliselt väga huvitav mäng. Et sinu kivi oleks 16 lükke järel ringi keskpunktile kõige lähemal, on vaja vastane üle kavaldada. Juba ringis olevat kivi kaitstes näiteks või siis vastase kivisid enda parimatest eemale hoida püüdes.
Täna nägin suurepärast curlingumatši selle ala MM-turniirilt Šotimaal. Olgu öeldud, et just Šotimaa on curlingu kodumaa ja sealt pärit naiskond tuli viimati Salt Lake City olümpial ka kuldmedalile. Meeste seas võidutses olümpial Norra.
Aga seekord oli tegemist naiste kohtumisega Norra ja Kanada vahel. Norra naiskond oli enne viimast 10. vooru juhtimas 10:7 ja näis, et võitu nende käest võtta on pea võimatu. Viimases voorus tulnuks Kanadal jätta kolm kivi keskpunktile lähemale kui Norra parim kivi ja saavutada niimoodi viik. See pole päris võimatu, aga ääretult raske küll. Ometi Kanada kapten Jennifer Jones (väga kena daam muuseas), tuli ülesandega toime. Norra viimane lüke libises kahest Kanada ringis olevast kivist mööda ja Jonesil oli kerge töö kolmas kivi ringi keskele saata.
Seis 10:10 ja otsustav lisavoor. Vastavalt curlingu reeglitele oli viimase kivi lükkamise õigus nüüd Norral (eelmise vooru oli vastane võitnud). Peen taktikamäng tipnes taas kahe viimase kiviga. Kanada kapten Jones pidas kaua aru. Kanada kivi oli ringi keskpunktile kõige lähemal, kuid kaitseta. Nii seda jätta ei saanud, sest Norra oleks viimase lükkega selle sealt kergelt eemaldanud. Lõpuks saatis Jones teele aeglase kivi, mis suure harjadega pühkimise järel jäi seisma ringist väljaspoole, aga otse Kanada ringis oleva kivi ette, seda kavalalt blokeerides.
Ja Norra kapten ei suutnudki vastata. Tema kivi libises mõlemast Kanada kivist mööda, andes Jennifer Jonesi naiskonnale punkti ja võidu 11:10.
Põnev värk.

Müüdav armastus.

Hiljuti ütles üks mobiilifirma ausalt ja avalikult välja, et ta armastab mind. See lause tekitas ajakirjanduses kõvasti poleemikat. Väideti, et selliste sõnadega ei tohiks midagi reklaamida. Et armastus olla püha või nii.
Täna vaatan möödavuravat trammi ja loen: armu või ära! Mingit leivamääret määritakse kaela sellisel unustamatul moel. Roosa lehm musitab ka. Mis teha, kui tema märksa kenam lilla liigikaaslane on juba konkurentide poolt ära näpatud.
Ehk siis jah - nüüd on nii, et reklaamifirmad on püha armastuse kallale läinud. Sundimatult ja vähimagi võltsi vagatsemiseta. Ütleme ausalt, mida püha selles armastuses siis nii väga on? Riigis, kus on müüdavad põhimõtted, on seda ka kõige intiimsemad tunded. Love for all and all for love.

Tramm möödunud, rändas pilk teeäärsele, kus kunagi lumeks nimetatu on nüüd muutunud mustaks, äraütlemata ropuks massiks. Ja seda on tonnide kaupa. Vaat sellisel ajal elame praegu.

Viis tundi Tõde. Viis tundi Õigust.

Laupäeval viis juhus meid Linnateatrisse "Tõe ja õiguse" teist osa vaatama. Tegemist oli tõepoolest juhusega, sest piletid polnud meie ostetud ega meile mõeldud. Samuti pidi sel õhtul õigupoolest "Kuritööd ja karistust" mängitama. Aga läks teisiti.
Ma pole kunagi olnud suurem asi Eesti kirjandusklassika lugeja. Nagu on vist päris paljudega - niipalju lugesin, kui kooli jaoks vaja. Ei ridagi rohkem. "Tõde ja õigus" on mul otsast lõpuni läbi töötamata ja küllap nii jääbki. Tammsaare nimi pole minus kunagi tekitanud vastumeelsust, olen lihtsalt alati arvanud, et see asi pole päris minu jaoks. Ja vist arvan edasi. Rumal nüüdisaja inimene, nagu olen.
Elmo Nüganeni suurepärane lavastus avas aga pisut seda klassikut minugi jaoks. Selline pikk ja põhjalik lugu näitab ilmselgelt ära, kui uskumatult tugev on ikkagi Linnateatri trupp. Sest enamus sealseist näitlejaist mahub kaasa lööma, lisaks muidugi võrratu Aarne Üksküla Mauruse rollis.
Üksküla võimetes pole ma iialgi kahelnud ja seegi kord pakub ta unustamatu elamuse. Teine elamuse pakkuja on aga jällegi Argo Aadli. Kui vaatasin viimati teda näidendis "Boob teab", ei teadnud noormehest suuremat. Pole ma ju mingi teatritundja. Nüüd võin ennast juba omamoodi Argo fänniks nimetada. Oma tagasihoidlikul moel hoiab ta vaatajat kütkeis.
Nüganen on osanud oma lavastuses väga ilusasti ära kasutada sellised võrratud karakternäitlejad nagu Allan Noormets ja Andres Raag. Mõlemad panevad selle pika tüki just õigel hetkel uuesti särama. Sest eks ta ole jah see viis tundi küllaltki väsitav. Eriti kui oled harjunud Von Krahli maksimaalselt pooleteistunniste meistritöödega.
Aga Linnateatril on hoopis oma maagia. Isegi sellel veidral Põrgulaval, kuhu just kõige kaunim ja lahedam teekond ei vii. Hetkeks tekkis tunne, nagu oleksin teel lennukisse. Ja. Muidugi on Linnateatril Nüganen. Indrek Sammuli haigestumise tõttu mängis ta ka ise laupäeval kaasa. Nii et ka sellepoolest oli erakordne õhtu.
Ja nüüd on nii, et uuele etendusele juba piletid ostetud. Olen endalegi ootamatult Linnateatrist vaimustujate rüppe langenud. Vaata nüüd vanakest.

The Band

Istun siin vaikses toas ja kuulan plaati nimega "Across The Great Divide: Music Inspired by The Band". Absoluutselt hämmastav on ikka avastada, kui head muusikat ikka veel maailma peal tehakse. Ma ei hakka kunagi selle üle imestamast, miks me seda kunagi ei kuule. Kui spetsiaalset otsima ei hakka. Ja kes see ikka viitsib otsida. Kuigi võiks. Kuigi peaks. Kuigi saaks. Nüüd kui kõik uksed on avali. Ray LaMontagne näiteks. Hämmastav. Laulu nimega "Narrow Escape" võiks ju kohe täna aasta parimaks nimetada. Ehkki pisut vara äkki siiski. Aga siin plaadil on teisigi tõelisi meistreid. Wilcost Corey Harrisini.
Ja ühine nimetaja, mis nad siia kokku toonud on The Band. The Band on üks neid väheseid muusikagruppe, kelle loodu aastatega mitte ei tuhmu, vaid muutub iga mööduva aastaga aina säravamaks. Tsiteerides aprillikuu ajakirja Uncut: viis meest, kes mängisid 17 erinevat pilli ja veetsid aastaid suurima laulukirjutaja enda, Bob Dylani kõrval. The Bandil oli oma geenius muidugi ka lugusid paberile panemas. Robbie Robertson. Oli multiinstrumentalist Garth Hudson. Olid kolm võrratut lauluhäält: Rick Danko, Levon Helm ja Richard Manuel. Kui nad The Bandi 1967. aasta paiku asutasid, olid nad veetnud koos pikki aastaid taustabändina ringi tuuritades, kogudes rohkem elukogemusi, kui mõned tänased tähekesed suudavad üldse ette kujutada. Sellelt baasilt ajatut muusikat luua polnudki nii võimatu. Ja just ajatu The Bandi muusika on. Ning inspiratsioon igaveseks.
The Bandi pärand pole tegelikult tohutu suur. Nad püsisid koos kümmekond aastat, et siis minna igaüks oma teed. Ja tulla uuesti kokku. Tõsi, Robbie Robertson pole enam ühegi hilisema The Bandi versiooniga liitunud. Ja see on meeletu kaotus. Richard Manueli surmast aastal 1986 ja Rick Danko surmast aastal 1999 rääkimata.
Aga muusika ei sure kunagi.

Juventus.

Pärast uudist, et Liverpool peab Meistrite Liiga veerandfinaalis Torino Juventusega vastamisi minema hakkasin mõtlema, mida õieti mäletan sellest hirmsast kolmapäevaõhtust peaaegu 20 aastat tagasi...
29. mail 1985 kohtusid Liverpool ja Juventus Euroopa Meistrite Karika finaalis Heyseli staadionil Brüsselis. Karikakaitsja Liverpool oli oma võimete tipul, samal ajal kui Juventuse näol oli tegemist Itaalia jalgpalliklubidest ilmselgelt parimaga. Võib üsna kindlalt väita, et sel õhtul pidid kokku saama hetke kaks parimat jalgpalliklubi Euroopas.
Aga juba enne mängu algust varises kõik. Staadionile saabunud Liverpooli poolehoidjad läksid Itaalia klubi toetajatele kallale - tekkinud rüsinas langes kokku üks staadionimüür ja 39 inimest, peamiselt itaallased, said surma. Mäletan, et vist juba sama õhtu Soome TV uudistes oli lühidalt juttu löömast staadionil, aga alles mänguülekande algul selgus terve hirmus tõde. Vavevalt suutis üks poisike siin Eestimaal mõista, miks mu lemmikklubi "fännid" niimoodi käitusid. Vägivald oli osa Euroopa jalgpallikultuuri 80-tel ja Liverpooli punasärkides poolehoidjad olid ühe selle kultuuri innukamad viljelejad.
Mäng peeti samal õhtul siiski, kuid polnud kummastki meeskonnast suurt asja. Mäletan, et Liverpool kaotas õige õnnetult tänu vastasele antud penaltile. Mulle jäi justkui mulje, et Liverpool ei lastud sel õhtul võita. Aga eks ma olin erapoolik.
Meeldiv õhtu see igatahes polnud. Kool oli selleks aastaks läbi, suur suvi ees, aga hooaja viimane suur jalgpallilahing jättis nõnda halva mälestuse. Ega ma seda 11-aastasena liiga kaua põdenud. Kes oleks võinud siis arvata, et järgmise kahekümne aasta jooksul ei jõua Liverpool enam kunagi selle uhke Euroopa karikasarja finaali. Mitte üksnes seda - karistuseks võetakse meilt üldse Euroopa sarjades mängimise luba. Aastateks. Kui tagasi saame, pole seda võidukat Liverpooli enam...
Ja nüüd aastal 2005 seisab me teel jälle seesama Juventus.

Tegelikult ka...

...on imeilus, kui inimeste unistused täituvad. Muidugi aeglaselt ja ajapikku, nagu peabki, aga ometi täituvad. On puhas rõõm olla koos õnnelike inimestega.

Pisut teatritest.

Nagu tavaliselt, pole mul olnud võimalik kirjutada siis, kui olen seda tahtnud. Ja kui on olnud kõik sobiv kirjatööks, pole peas ühtegi mõtet. Tüüpiline lugu.

Vahepeal on paar ilusat teatrikäiku ette võetud. Seejuures eriti huvitav oli külastada Vene Draamateatrit. Üldse vist teist korda mu pika elu jooksul ja esimesest pea paarkümmend aastat möödas.Vabaduse väljaku ääres olev maja on seest pisut sünge ja jahe, igal pool tehekase tublisti remonti. Ühes saalis siiski teatrit tehakse - ehkki toogi pisut poolik ja kindlati mitte oma täies ehtes.
Mängiti meile Strindbergi "Preili Julie'd", vana kolme rolliga armastusdraamat, kus teenri ja krahvitütre vaheline suhe võib paratamatult traagiliste tagajärgedeni. Ootasin vist midagi traditsioonilist ja igavat, pealegi kartsin oma olematu vene keele oskuse pärast. Aga kõik ootused sai ületatud. Lavakujundus, mille keskmes iidne laudade kaetud vann, tekitas sellise pisut õudsa, ämblikuvõrkudega täidetud meeleolu. Ja näitlejatetrio Julie'd mänginud Natalja Murinaga eesotsas, jättis sümpaatse ning üdini tänapäevase mulje. See on küll paraku nii, et umbes pool tekstist kehva keeleoskuse tõttu arusaamatuks jäi. Aga ei rikkunud see üldmuljet sugugi. Vene teater Eestis on olemas ja elujõuline.
Eesti oma muidugi ka. Päev varem vaatasin Linnateatris Urmas Lennuki kirjatükki "Boob teab", mida mängiti vist päris viimaseid kordi. Sellest näidendist on omajagu kirjutatud, aga mulle avaldab jätkuvalt mulje see inimlik mõõde, millega Laial tänaval teatrit tehakse. Kohe sundimatult ja kergelt käib neil see töö. Publikut usaldades ja teda mitte sugugi lolliks pidades. Ja vaat see mulle meeldib!
Omavahel neid kahte - Eesti ja Vene ma võrrelda ei taha ega saa. Mõlemad on huvitavad nähtused ja kumbki ei tundu tühine või mõttetu.

Aviaator.

Olen viimastel nädalatel päris palju kinos käinud. Ikka selleks, et neid Oscari-filme kaeda. Külili, Ray, Tule lähemale. Igaüks on olnud omamoodi kütkestav, aga kirjutamiseindu pole mulle andnud. Ootasin vist tõelist Elamust. Ja nüüd sain selle.
OK, võib-olla tõesti pole "Aviaator" Martin Scorsese kõige säravam, kõige innovaatilisem, kõige, kõige töö. On ta ju meile andnud "Taksojuhi", "Raevunud härja" ja need unustamatud maffiafilmid muidugi ka. Pluss veel paar isiklikku lemmikut, "Süütuse aeg" ja "Kasiino".
"Aviaator" on küll eluloofilm, aga meisterlik sellegipoolest. Kaasahaarav, intelligentne, film, milles on visiooni. Selles linateoses pole ainsatki aspekti, mida saaks vähem kui kõrgeima hindega pärjata. Stsenaarium on tippklassist, näitlejatööd eranditult tugevad, ülesehitus täiuslik. Liialdatud pole isegi lennustseenidega. Howard Hughes on sedavõrd uskumatu elukäiguga mees, et tahtnuks kolmetunnise filmi asemel viietunnist näha. Ausõna! Ja seda räägin mina, kes ma kolme tundi kinos reeglina veeta ei suuda. Meenub üks hirmus õhtu Sõrmuste isanda teise filmiga, mille lõpuni vaatamist pean oma suurimaks filmialaseks katsumuseks.
"Aviaatori" puhul tuli lõpp pigem liiga ruttu. Howard Hughes on minu tüüpi kangelane. Vastik ärapööranud rikkur, kes ei oska käituda ega oska teistele meele järele olla. Mitte iialgi ei saa temast armastusväärset ikooni nagu Ray Charlesist. Ta on vastuoluline ja ettearvamatu esimesest päevast viimaseni. Vaimustav.
Mina teist lavastajat peale Scorsese tänapäeva Hollywoodis ei tea, kes sellise filmi sellisel tasemel valmis meisterdada suutnuks. Ei Spielberg, ei Coppola, ei ükski neist noortest ja vahvatest härrastest, kes seal nüüd ilma teevad. Kindlasti mitte Clint Eastwood. Ma ei ütle ühtegi halba sõna "Miljoni dollari tüdruku" kohta, sest ma pole seda filmi veel näinud.
Aga ikkagi. Scorsese on hoopis teiselt planeedilt.

Ajalugu kordub?

"Euroopa sisemeistrivõistlustel kolme ala järel juhtinud, kuid kõrgushüppes jalavalu tõttu nulli saanud mitmevõistleja Kristjan Rahnu läks pärast tagasilööki linna jalutama."
Niimoodi teatab Postimees pärast Eesti kergejõustiku endise tulevikulootuse järjekordset katkestamist. Üks teine selline mees on siinmail veel olnud. Tema nimi oli Valter Külvet.Supertalent, kes võeti kolm tiitlivõistlust järjest kümnevõistluses N. Liidu koondisse. Ta katkestas kolm korda. Valteri puhul polnud kurb mitte üksnes tema sportlaskarjäär, vaid ka edasine saatus.
Veel on lootust, et Kristjanil läheb ehk paremini.

Jahe õhtu.

Tahaksin palavalt ka Oscarite õhtut kommenteerida, aga ei oska seda muidugi paremini teha kui Guardiani Peter Bradshaw. Mõlemad peafilmid "Aviaator" ja "Miljoni dollari tüdruk" endal nägemata ka veel. Peter ütleb vajaliku ära, mainides ka seda Martin Scorsese eiramise müsteeriumi.
Niipalju omalt poolt mainiksin, et mõlemad käsikirjaauhinnad läksid õigetesse kätesse - nii Alexander Payne'i kui Charlie Kaufman'i kirjatööd väärisid auhinda igati. Hollywoodi kontekstis olid nii "Külili" kui "Karge meele..." erakordsed filmid.
Ja veel: hirmsasti tahaksin näha Che Guevara elust rääkivaid "Mootorrattapäevikuid": ei jäänud nemadki Oscarist ilma. Parim originaallaul. Täiesti uskumatu, et A.L. Webberi õudne rämps (Roger Watersi sõnastus, aga olen igati nõus) seekord auhinnata jäi.

Kui südamel on tiivad.

Aeg-ajalt teen ma midagi eriskummalist: võtan ühe laulu ja kuulan seda järjest pea kümmekond korda. Ueesti ja uuesti ja uuesti. Pähe jääb ta muidugi pikapeale, aga kui tegemist on täiesti erilise lauluga, siis leiab iga uue kuulamiskorra ajal aina uusi nüansse, millest kinni haarata ja omaette totakalt naeratada.
Eile õhtul Bryan Ferry lauluga "These Foolish Things" tegin just nii, nagu eelpool kirjeldatud. See laul ju pärit kaunis ammustest aegadest. Aegadest, mil härra Ferry veel sündinudki polnud. Wabariigi päevist, nagu mul tavaks öelda. 1936. aastal Benny Goodmani esituses edetabeli tipuski käinud. Ja eks ta siis toobki silme ette ühe vana mustvalge filmi: õhtuülikondades härrad ja prouad, aeglaselt hajuva sigaretisuitsu ja praegu juba igavikku läinud filmitähtede surematu naeratuse.