Kunstikriitik õpib joonistama

Tihtipeale loen ma Inglise ajakirjanduses ilmuvaid artikleid ja olen lihtsalt lummatud. Neist töödest peegeldab vastu hoolimine sellest, et sinu kirjutatut oleks hea lugeda. Ma tean, et see kõlab pisut napakalt ja lihtsakoeliselt, aga just see lihtne tõde on minu meelest hea ajakirjanduse märk.
Seejuures päris tihti lahatakse mingit teemat iseennast aluseks võttes - ehk siis tehakse midagi, mis Eesti ajakirjanike seas vist tõeline tabu. Kuidas sa tohid niimoodi iseenda madalat isikut sisse tuua? Inglismaal kirjutatakse nii: mul tekkis ühe teema vastu huvi ja siis ma hakkasin uurima ja ise järele proovima proovima ja oma varasemaid teadmisi uute avastustega siduma. Vaata nüüd, kuhu selle kõigega välja jõudsin!
Just niimoodi on minu meelest võimalik lugejale võõras teema huvitavaks teha, pakkuda mingit veidrat samastumisvõimalust. Tõepoolest - autor ei upita enda isikut, vaid kasutab seda meetodit nutikal moel talle huvitava teema lugejasõbralikuks tegemiseks.
Musternäide Guardianist: Kunstikriitik õpib joonistama.

Vihma ülistuseks (uuesti!)

Täna on imeilus päev. Kuu aega (vähemalt) oodatud vihm on saabunud. Korjab veidi seda jubedat kõntsa, mis maad katab ja mõjub ka meeleolule uskumatult virgutavalt. Talv ei ole igavane!
Äge šeik käib ümberringi jälle. Ja mina olen rõõmus. Nagu juulis 2004.

Märgid?

Puru krabiseb jala all. See elupäästjast puru, mida tonnide kaupa libedaga tänavale visati ja mis nüüd oma eesmärgi kaotanuna vedeleb tühjalt asfaldil. Jää asfaldi ja puru vahelt on justkui nõiaväel kadunud.
Ja täna tekkis lausa tahtmine käed kinnastest välja võtta ning hetkeks päikese käes seisatada. Mis imelugu see küll nüüd on?

Eile vaatasin koos kogu eesti rahvaga Lennart Meri matuseid. Nagu keegi tabavalt mainis, hüvastijättu Eesti AINSA presidendiga. Sest tõesti, Arnold Rüütel ja Konstantin Päts ei kvalifitseeru erinevatel põhjustel minu jaoks Lennartiga samasse ritta seisma.
Kiriklikud matused olid eestlaslikud. Tuimad ja raskepärased rõhuvas Kaarli kirikus. Õnneks jäi rohkem meelde kevadine Kadriorg. Kaunid kõned ja uhked laulud. Sellega võinuks piirdudagi. Hüvasti, President.

Laskejoonel

Mae Hen Wlad Fy Nhadau

"Kangelastest"

Märtsikuu Uncut toob ära 2006. aasta Briti muusikaauhindade elutööpreemia võitja Paul Welleri arvamused sama auhinna varasematest laureaatidest. Tegemist on vapustavalt vaimuka tekstiga, mis pealegi vähemalt 90% ulatuses kattub minu arvamusega. Anname koos Pauliga siis sellele rokijumalate seltskonnale tuld. Inglise keeles, sest sellist asja nüüd küll tõlkida ei anna.

1. Bob Geldof (2005)
"What'd he win it for? Can't be for his music, man. I mean, if it's for his charity work in Africa then you can't knock it, but the Boomtown Rats? **** off."

2. Tom Jones (2003)
"Tom's cool, man. I'd sooner see Tom win it than Bob ****ing Geldof. Or Sir Bob, I should say."

3. Sting (2002), The Police (1986)
"****ing horrible, man. Not my cup of tea at all. ****ing rubbish. No edge, no attitude, no nothing. Wankers."

4. U2 (2001)
"No. Never liked them. That whole thing of Bono becoming the Pope, what the ****'s that all about? Pseudo-American rubbish."

5. Fleetwood Mac (1998)
"I've got 'Albatross' on my jukebox, but that was a different ****ing band. I ain't having ****ing Tusk and all that bollocks - that's what punk was against."

6. The Bee Gees (1997)
"Good songwriters. But grown men on helium, it's not good."

7. David Bowie (1996)
"No. Wrong! I like about three records of his. Low, Hunky Dory, Can't Help Thinking About Me. The rest of it's pish."

8. Van Morrison (1994)
"Well, y'know, Van's a top boy, isn't he?"

9. Rod Stewart (1993)
"Never been a fan, mate. I like some of The Faces stuff. I prefer Ronnie Lane's songs... they're always more soulful."

10.Freddie Mercury (1992), Queen (1990)
"Nah [laughs]. Wrong! He said he wanted to bring ballet to the working classes. What a c***."

11.Status Quo (1991)
"I've got a lot of time for the Quo. Straight-haired, no bollocks..."

12.Eric Clapton (1987)
"Not for me, mate. Bluesbreakers was good, but i prefer B.B.King, y'know... Buddy Guy. I prefer the source. He's too bland for me..."

So is that it? That's the list? Reads like the ****ing kiss of death. See, i'm having second thoughts already."

Nende sõnadega läks Paul Weller järgi mõtlema, kas ta üldse tahab seda auhinda vastu võtta ja sellisesse nimekirja kuuluda? Elu on vastuolusid täis.

Üks osa maailmast

Spordimaailmas on toimumas praegu suured ja tähtsad võistlused: Briti Rahvaste Ühenduse Mängud Melbourne'is. Siin maanurgas ei pööra sellele muidugi keegi vähimatki tähelepanu. Aga mina Briti spordi suure austajana jälgin seal kaugel toimuvat huviga. Fantastiline on olnud ujujate sooritus. Kui ujulas veel üks võistluspäev ees, peavad Šotimaa, Inglismaa ja Wales kolmekesi suure ja võimsa Austraaliaga kenasti sammu. Kui brittide medalisaak üheks lugeda muidugi.
Seejuures on eriti väljapaistvalt ujunud šotlased David Carry, Caitlin McClatchey ja Gregor Tait. Inglise ujujatest tuleb kindlasti märkida Simon Burnetti ja Ross Davenporti kuldmedaleid Austraalia paraadaladel vabaujumises. Lisaks Liam Tancock ja Mel Marshall ja Rebecca Cooke ja paljud teised. Oodata on veel uelslase David Daviese etteastet 1500 meetris ja muidugi Mark Fosteri 50 vaba. Võimas värk. Olen seda nii ammu oodanud, et austraallastel enam rahus möllata ei lasta.

Plastikmehed

Nädalavahetus tuli ja läks - kiiremini kui vaja. Päris pika aja pühendasin sedapuhku Kinksimuusikale. Kümneid laule sai läbi kuuulatud ja ühtlasi taas armutud sellesse vanasse lemmikusse. Ajendatuna Mojo hiljutisest artiklist Ray Daviese kohta selle suure töö ette võtsin. Lõpptulemuseks saab siis ehk olema paar-kolm siidiplaati (minu jaoks) parimate Kinksi lugudega. Ja muidugi saavad nood siis igasugustes masinates rohkesti vatti.
Mingil hetkel jõudsime käia ka restoanis Aed. Puhas toit puhta kunsti tänavas? Nuu jah. Mina ütleksin pigem, et kui täiesti maitsetut toitu tahad, siis see on sinu koht. Aga mida mina sellistest asjadest ikka tean? Eile sõin näiteks omaküpsetatud viineripirukat. Nämmim kui Aias igatahes.

Ja veel... Inglise ajalehtede juhtkirjad on alati suurepärane lugemine. Milosevicist:
Türanni ja luuseri surm.

Kus on Alabajev?

Viktor kohtas Petrogradis oma õde Metat. Tema esimene küsimus õele oli: "Kus on Alabajev?"

Kunsti tempel

Kunagi ehitasid eestlased Estonia teatri. Tegid seda rõhuva tsaarivõimu kiuste ja hoolimata sellest, et vaesevõitu provintsis selline toretsev kunstitempel paljudele korralikele kodanlastele liialdusena tundus. Nüüd on Estonia eestluse sümbol, mis isegi sõjajärgsel Stalini pimedal ajal uuesti säravana üles ehitati. Kohana, kuhu hallist argipäevast põgeneda.
Tänane Eesti tundub üleüldiselt vaadates ikka veel üpris kultuurivaenulik. Oleme oma mammona-mentaliteeediga aina rühkinud ning rühkinud ja ikka veel kerkib kaubanduskeskusi, mis tunduvad justkui need õiged uued Estoniad. Paigad kuhu külma ja pimeduse eest põgeneda.
Üpris vaikselt ja ilma suuremate tülideta ehitati sellessamas tarbijate Eestis KUMU. Ehitati meie oma rahadega, meie enda jaoks. Milline imetore paik see on. On uskumatult südantsoojendav näha suurt osa Eesti kunsti ajaloost ühes kohas koos. Köler, Ole, Triik, Viiralt, Luts - nad on tõesti kõik seal. Lõpuks ometi! Ei ripu enam, nagu aastakümneid, kunstimuuseumi hoidlates, vaid on meile igaühele kättesaadavad. Meie oma ajalugu. Rääkimata kümnetest teistest kunstnikest, keda seni ainult pikkade vaheaegadega mõnel näitusel oleme kohanud.
Erinevalt näiteks Kiasmast ei tundu KUMU külm ja kõle. Ehkki teatud väliste tunnuste järgi on ta justkui selle Helsingi muuseumi kaksik. Aga võib-olla tundub KUMU soojem, sest seal on nii palju meie oma kunsti.
Rahvast oli KUMU-s eilsel kaunil pühapäeval päris palju ja aega tuleb varuda kolm-neli tundi, kui ikka terve maja läbi tahad uurida. Vahepeal saab kohvikust imehäid küpsetisi - hirmus tore, et ka selle peale on mõeldud ja palgatud õige toitlustaja.
Kadriorg on imeilus isegi kevadtalvel ja KUMU sinna justkui loodud. Päris kindlasti hakkan ma seal tihti käima. Mitu korda aastas raudselt. Vaimustav, et me sellega hakkama saime. Kunsti templiga.

Irvhambad

Laupäeva õhtul pugesid mõnikümmend inimest Von Krahli teatri kitsukesse proovisaali, et Vilde "Tabamata ime" ainetel tehtud lühifilme vaadata. Väike higine ruum ja jubedad kriuksuvad toolid tekitasid esimese filmi avaminutite ajal põgenemissoovi, aga see möödus kiiresti. Sest Von Krahli näitlejaid vaadates ei hakka kunagi igav. Eelmaad, Ulfsakit, Vahrikku ja Lauri võib mõnuga jälgida mängimas vist ükskõik keda.
Need kuus lühifilmi jätsid igaüks üpris erineva tunde. Vilde tekstiga oli loomulikult üpris uljalt ringi käidud. Naljakad detailid olid viimseni läbimõeldud ja väljamängitud. Mõnikord tõesti ehk irvitati isegi üleliia. Alatiseks jääb meelde Liina Vahtriku "surmagrimm" - paljas pealagi ja mustaks värvitud silmad ning huuled, mis meenutas 20-te dekadentlikku Berliini. Taavi Eelmaa oskas igas filmis oma pearollis erinev olla. Kui ta varem pole ehk Ulfsaki ja Lauri kõrval niimoodi silma paistnud, siis seekord - oo jaa!
Kõige negatiivsem mulje jäi viimasest filmist, mis paratamatult ka kõige paremini meelde jäi. Režissöör Maimik oli Von Krahli näitlejate kõrvale kinolinale toonud terve rea kohaliku filmielu prominente ning insaid džõuke lendas varrukast. Lendas nii, et pikapeale hakkas piinlik. Nii ülepingutatult püüti iseenda üle nalja visata, et minu peas muundus see irvitamine lõpuks lihtlabaseks eneseupitamiseks. Kõik need kriitikud ning kolumnistid on ju nii pagana kuulid vennad ja õed, et kiitus neile tõuseb taevasse. Mängigu nad lolli ja ajagu nõmedat mula. Meie kallis sisering. Fui. Üldiselt oli see Maimiku "ärapanemise" film üks paras nuhtlus muidu toredat filmiõhtut lõpetama.
Sest eelnevalt oli teemale palju huvitavamaid lähenemisi. Ja Von Krahli geeniused said päris mitu huvitavat rolli. Minu meelest võiks nende kinokatsetustega jätkata ja miks mitte teha nende suurepäraste näitlejatega üks korralik täispikk mängufilm? Kuigi seal võiks ehk veidi vähem irvitada. Lõpuks väsitab seegi.

Suhkur

And Oh here it comes, here it comes, here it comes now darling
Oh here it comes, here it comes, here it comes free falling
Oh you and me, you and me and that old glass ceiling
And the radio the saviours and all

Seda vaimustavat Thea Gilmore'i laulu ma just parajasti kuulan siin kuumas kontoris. Ja kaua need puud seal akna taga veel raagus kavatsevad olla? Ilmaennustajad on lootusetud: talv jätkub terve märtsi. Kujutleme siis parem, et lume esimesl särab seal päikeses näiteks suhkur. Ehk teeb enesetunde pisut paremaks?
Jah, ma olen vahepeal kinos käinud ja sellest siin pajatamata jätnud. Häirib ennastki mu lootusetu laiskus. Aga hää küll siis, proovime veidi.
Mind kohutavalt häirib see, kui "Brokeback Mountaini" kohta kõneledes keskendutakse mingile kauboiromantikale. Väline on selle filmi puhul täiesti teisejärguline. Mina vaatasin Ang Lee meistriteost kui kahe inimese kurba armastuslugu. Aeg ja koht tegid nende olukorra muidugi eriti lootusetuks, aga võimatult jube oleks selline iseenda ja oma tunnete peitmine ning eitamine igas olukorras. Mind tegelikult isegi häirisid selle sisuliselt ebaameerikaliku filmi juures need müütilise Ameerika välised tunnusmärgid, mis igast stseenist vastu vaatasid.
Peamiselt inglaste loodud "Constant Gardener" on hoopis külmem ja kalgim lugu. Need brittide uhked maasturid Aafrika kuurilobudike vahel ei tohiks ju meile tundmatu vaatepilt olla. Siin Eestiski piisavalt tuttav vaatepilt: maasturivolask, sees üksik meesterahvas, kihutab mööda peamiselt vanureid täis küladest, mille elanikud on rõõmsad, kui korra nädalas kauplusautot näevad. Kaks väga erinevat maailma.
"Constant Gardener" näitab meile, millist räpast äri arengumaades diplomaatia sildi all aetakse. Ja midagi üleloomulikku selles pildis ei ole. Umbes nõnda asjad käivadki. Kui "Brokeback Mountain" oli sisuliselt kahe inimese tragöödia, siis inglaste filmis on isiklikud suhted rohkem vürtsiks ja mõtlemapanevam osa mujal.
Aga mõlemad Oscareid noolivad linateosed jõuavad oma kulminatsiooni surmaga. Midagi see fakt meie elust kõneleb.