Abielus

Millal see mõte meile pähe tuligi? Vist vana aasta sees veel. Ühel nendest külmadest ja pimedatest detsembriõhtutest, kui suures toas madratsil magasime. Siinsamas, kus praegugi teile kirjutan, teleka kõrval. Sest magamistoas oli parajasti käimas pikk ja põhjalik remont. Ühel neist ebamugavatest õhtutest sai see mõte välja öeldud. Et abiellume. Kuigi kumbki omaette olime vist juba päris kaua niimoodi mõelnud. Tuleval suvel saab ju meie esmakohtumisest seitse aastat. Seitse aastat! Halvemaid ja paremaid aegu oleme koos läbi elanud - miks siis ometi seda mitte päriselt vormistada? Sest kahtlused oleme ju juba ammu kõrvale heitnud. Meie kaks oleme üks.
Abielluda me keset külma talve ei tahtnud. Valisime esimese sobivama silmapilgu, aprilli lõpu. Ehk on siis parajasti esimene soojalaine ja lilled õitsevad mis hirmus? Tagantjärgi öeldes - üks mõte läks täppi, teine mitte. Aga jaanuari lõpul Pärnu maantee paaripanekumajas pabereid vormistades ei osanud me veel milleski kindlad olla. Kolm kuud tundus lõpmatult pikk aeg oodata.
Ja siis äkki oli käes tänane hommik. Seesama kahekümnekaheksas aprill. Muidugi olime vahepeal tänasele palju mõelnud. Sõrmused hankinud, riided, pea lõhki mõelnud, kellele rääkida, kellele mitte. Millal rääkida... Mina vist tegin kõik nii, nagu tahtsin. Sisuliselt jätsin asja lõpuni saladusse. Kõigi, väljaarvatult paari inimese ees. Abiellumine on meie kahe omavaheline asi. Suuri pulmi ei taha, uhkeid mesinädalaid hoopiski mitte. Pole kummakski võimalusi ka.
Ja sain just sellise päeva, millest unistasin. Päike paistis, mu pruut säras, närvid olid muidugi püsti. Aga mitte üleliia püsti. Tseremoonia läbitegemine seal Õnnepalees pole pooltki nii hirmuäratav, kui kujutlesin. Tegelikult koheldakse sind inimlikult. Ja isegi konveiermeetodil abiellumine on talutav. Vist isegi kõige talutavam variant. Tegelikult oli nii, et kui seal ETV ilmaennustaja palge ees oma kallist suudlesin, olime seal ainult kahekesi. Nagu alati. Nagu iga päev seni ja nagu iga päev edaspidi.
Ja seda oligi tarvis tõestada.

MM-piletid käes!

Imelik on osta midagi ja siis muudkui oodata ja oodata. Ja siis see oodatu lõpuks terve aasta hiljem kätte saada. Aga jalgpalli MM-i piletitega läks just nii. Täna nad lõpuks saabusid. Kulleriga. Põnev oli küll seda pappkasti avada. Üks imelik kaart vaatas kõigepealt vastu. Ühelt poolt punane, teiselt poolt kollane. Peaaegu nagu see, mida kohtunikud väljakul mängijaile näitavad. Siis paar raamatukest mõttetute õpetussõnadega. Ning võistluste kava. Ja siis ja siis - kõige all lõpuks need ihaldatud piletid ise. Nimelised. Põhivärvilt rohelised. Pääs kümnete tuhandete inimeste seas sellele tohutule staadionile on tagatud. Berliini olümpiastaadionile nimelt. Koos 74000 inimesega.
Naljakas mõelda, aga ma pole veel kunagi sellisel tõeliselt suurel staadionil jalgpalli vaadanud. Pärast kõiki neid aastakümneid, mida vutti fännanud olen, saab see lõpuks teoks. 13. juunil, kui Berliinis mängivad maailmameistrid brasiillased ise! Tõotab unustamatut õhtut.
Saksamaal viibime paar päeva kauemgi. Ehk õnnestub Potsdamis ära käia. Näib imekena linn olevat. Ehk on keegi käinud ja oskab midagi soovitada? Berliinis endas sai ju juba üks ring tehtud.

Klassika paneb proovile

Kell oli ammu kümme läbi, kõht korises nii mis juba, pea tahtis vaikselt lõhkema hakata. Tõde ja Õigus 4 Linnateatris ei näidanud aga ikka veel mingeid lõppemise märke.
Ehk teisisõnu: teatrit täie raha eest. Ja kuigi argipäevaõhtul pigistab nelja ja pooletunnine etendus sinust viimase, on täna siiski see mõnus tunne sees, mis ütleb, et viibisid ajaloolise sündmuse juures. Selles mõttes, et sinu silme all tehti Suurt Teatrit.
Võib-olla puht emotsionaalsel tasandil ei suutnud Nüganeni lavastus mind seekord nii palju raputada, kui eelmine Tõde ja Õigus 2. Aga seda ometi mõistan, millisel tasemel seltskonnaga meil tegemist on. Eranditult terve trupi osas, kes laval käis. Kõik neli pluss tundi suurimat koormust kandnud noor Hele Kõre sai vaimustavalt hästi hakkama. Rääkimata sõna otseses mõttes algusest lõpuni laval viibinud Helene Vannarist.
Tahaksin ka tunnustava sõnaga mainida lavakujundust. Need rööbastel liikuvad elektrirongiistmed olid minu arvates suurepärane valik. Tegid etenduse elavamaks.

Täna 100 aastat tagasi

Suur San Francisco maavärin.
Miks see juhtus?

Sõstramoosiunelm

Kui just praegu seisaks rõdul, paneks silmad kinni, ootaks tuulevaikset hetke ja pistaks ampsu värsket punasesõstra moosi põske - ongi suvi!
Elagu sügavkülmuti! Tänu temale on selline unistamine aprillis võimalik.

Täna Otepää kandis...

Metsvint laulab oma igakevadisi viise ja kollased liblikad lendavad ringi. Ja minu selle aasta esimene lumikelluke on kasvamas ära nähtud ja fotole talletatud. Õhk on siin üldse nii tulvil kevadisi lõhnu, et lausa lust on ringi jalutada. Ja vist esimest korda sel aastal paitas täna päike tõeliselt soojalt.
Eile õhtul ja täna hommikul aga oli pärast kuudepikkust vaheaega metsikult mõnus mööda Tartut ringi uidata. Kui väga ma ikka armastan seda linna - vähemalt nõnda, harva, aga tänuliku külalisena. Peaaegu iga sopiga sellest linnast on seotud nii palju magusaid mälestusi...

Lörtsitud ametiau

Alles ma teile kirjutasin kui uhked ja julged vennad on Tallinna taksojuhid. Ja mis juhtub täna? Taksojuht laseb mind vöötraja juures üle tee. Milline saamatu tegelane!
Tõsi - kõrvalreast sajakümnega kihutanud maastur oleks peaaegu ühe hämmeldunud jalakäija siiski alla suutnud ajada. Aga imeväel taltus temagi hoog. Kuidas siis nii, kallid autojuhid?

Itaalia põrgulikul päeval

Itaallased ei suutnud otsustada, kas valida kloun või igav bürokraat. Ja praegu tundub, et nad valisid hoopis aastatepikkuse poliitilise ebastabiilsuse. Ehk teise võimaliku variandina uue väsitava valimiskaruselli. Lewis Baston kirjutab õigusega sellest, et Itaalia valimised näitavad lääne demokraatia nõrkust. Berlusconil polnud peale välise sära ja populismi midagi ette näidata, põhjalastud majandus vaid. Sellest hoolimata pidasid pooled valimas käinutest tema meediatsirkust tõsisest poliitikast olulisemaks. Asjakohane on ka võrdlus USA-ga, kus valimised on küll demokraatlikud, aga valijate vähemus teeb oma otsused oluliste teemade alusel. Parteid, valimisprogrammid - need ei huvita enam. Särav isiksus ja paljulubav lööklause on märksa olulisemad. Ja mis veelgi hullem: majandusringkonnad ja meedia on valmis vajadusel puhast populismi toetama. Kasvõi sellepärast, et olla võitjate poolel. Ning võitjate poolel olemine tagab õndsa tuleviku mitte ainult Eesti-sarnastes riikides, vaid ka vanades lääne demokraatiates.
Hetkel on Itaalias kõik lahtine. Prodi napp võit mõlemas parlamendikojas tähendaks stabiilsust ja suhtelist heaolu miljonitele. Tsirkust jah poleks enam riigivalitsemises nii palju loota. Võib-olla seda viimast ongi rahvale siis rohkem vaja? Kui asi on nii, pole demokraatliku riigikorralduse lõpp kaugel. Päris hea on Bastonil see Chestertoni parafraseering: "Kui inimesed lakkavad uskumast parteipoliitikasse, ei usu nad "mitte midagi" - nad usuvad kõike, mida neile räägitakse."

Aprillilinn

Keegi ootab sooja.

Tornirägastik.

Merekivikesed.

Kalamaja elu.

Kurja koera maa?

Kurja koera maa? (täpsustatud)

On see tõesti Tallinn?

Nojah...

...täna on siis selline päev, mille juures ainus hea asi on see, et ta ükskord otsa lõpeb. Hommikul ärkasin liiga vara, varsti tegin oma morni tujuga kogu ümbritseva pahuraks ja praeguseks on selline tunne, et kaoks kusagile inimeste silme alt ära ja keeraks magama.

Teadusemängud

Eile oli argipäev nagu iga teinegi. Kella lähenedes viiele karjus kõht töö juures süüa, aga pakkuda oli mul talle vaid suts salatit ja pisut jogurtit. Korralikult sööma enam ei jõua, sest Linnateatri etendused algavad millegipärast juba kell kuus.
Läbi vanalinna jalutades ja kohupiimakaraskit mugides meeleolu paranes pisut. Raekoja platsil lauldi lausa, ilm tundus pehme ning värske ja õhus oli tunda kevadet. Linnateater mängib värskelt esietendunud Jaanus Rohumaa ja Triin Sinissaare näidendit "Genoom". Väike saal, esimene rida, näitlejad paari meetri kaugusel. Peagi olid muremõtted peast pühitud.
Tagantjärele tuleb öelda, et "Genoom" pole küll eriti suurepärane näidend, aga Jaanus Rohumaa lavastus on see-eest tavapäraselt kõrgel tasemel. Ta suudab elama panna isegi sellise kuivavõitu teadusetüki, mis pealegi üpris standartse süžeega. Kuid omajagu värskust on geneetika ümber pöörlevas tekstiski. Vaatasin mitmel korral oma kaaslast ja nägin tema näos laia naeratust. Teda huvitab see teema!
"Genoom" jaguneb väga selgelt kaheks osaks. Esimene vaatus on mitmeski mõttes huvitavam. Suudad üpris kenasti samastuda selle õhinaga, millega noored teadlased maailma päästa püüavad. Pärast vaheaega laval sündiv Faustuse unenägu ja sellele järgnev ootamatult optimistlik lõpplahendus ei paku pooltki nii palju.
Väga palju päästavad seegi kord näitlejad. Indrek Ojari pole laval see hall tühjakott, kes tahestahtmata mõnikord sellest TV3 seebist vastu vaatab. Imetlesin mehe kehastusvõimet juba Impro 3-s ja ka Genoomis on ta suurepärane, liikuv ja ilmekas. Alati on tore näha minu jaoks Linnateatri sümboliks kujunenud habemikku Kaljo Orrot. Ta sobib nende noorte sekka alati nagu valatult! Ja hämmastavalt mõjuva mulje jätab Rein Oja. Tema vaevalt hoomatav võõrapärane aktsent on täiuslikult teostatud. Ta ei väärata kordagi.
Heh, kui ma nüüd oma kirjutatu läbi lugesin, sain aru, et ma ei räägi ilmselt õigetest asjadest. Näidendi sügavam sõnum läks vist küll ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kõik see pärilikkuse, naise-mehe ja isa-poja suhetega seonduv. Aga seekord vist jäigi rohkem väline meelde. Hea lavastus veidi igavast tekstist hoolimata.

Ametiau

Tallinna taksojuht, kuulugu ta millisesse firmasse tahes, jalakäijat üle vöötraja ei lase. Nähtavasti on tegemist professionaalse uhkusega.

Apokalüptiline öökuninganna

Täna õhtul mängis Von Krahli teater viimast korda "Võluflööti". Mina seadsin oma sammud higisesse väiketeatrisse Rataskaevu tänaval laupäeval. Või mis väike see Von Krahl ikka enam. Ruumid on pisikesed küll, aga reklaami on aastatega tehtud mehemoodi ja massid selle toreda kohakese vist pöördumatult avastanud. Etendused müüakse lõhki ja inimesi tungleb kitsastes koridorides rohkemgi kui vaja.
"Võluflööt" oli väike, aga ambitsioonikas ettevõtmine. Hirmus ambitsioonikas isegi. Mozardist ja tema vabamüürlikest allegooriatest on etenduse mõistmiseks ilmselgelt vähe. Kavalehel soovitatakse hulgaliselt veebiaadresse ja dokumentaalfilme, etenduse iga väike detail on läbimõeldud ja pandud kandma laiemat sõnumit. See laiem sõnum on progressiusu väärus ja materiaalse maailma vältimatu lõpp. Tõenäoliselt verises sõjas kogu inimrassi hävinemisega.
Nii keeruline filosoofiline kontekst muidugi omamoodi huvitav, aga ei saa jätta tõdemata, et teatrielamuse saamise teeb see ikka kuratlikult keeruliseks. Eeltöö tegemata, on raske iga kujundit märgata ning vääriliselt hinnata. Ja hiljem kõik sügavmõttelised lahendused läbi mõelda - see ei aita jälle etenduse ajal suuremat.
Nautida oli samas nii mõndagi. Von Krahli näitlejad laulsid ja tantsisid, nagu vaid nemad oskavad. Ikka täiesti omamoodi. Tavalisele seltskonnale lisandunud Riina Maidre ja Maarja Jakobson sulandusid minu meelest sekka kenasti.
Kandvad rollid olid seekord Taavi Eelmaa ja Erki Lauri kanda. Kui Taavi sai hiljuti näitlejapreemia ja seda õigustatult, siis Erki suurepärane mäng etendusest etendusse vajaks minu arvates samuti esiletõstmist. Et siinkohal ma seda teengi. Vaikselt on just Erki Laur tõusnud minu silmis Von Krahli kaubamärgiks. Ehk Juhan Ulfsakist möödagi. Samuti väga meeldiv tõdeda, et Tiina Tauraite on tagasi. Tiinast olen viimased aastad teravalt puudust tundnud. Mari Abel ei olnud ikkagi päris see.
Loo ümberjutustus jäägu seekord ära. Mozarti muusika ja akopalüptilised tekstid sobisid omavahel kenasti ja moodustasid piisavalt musta terviku. Kas kogu keeruline sõnum igaüheni jõudis? Raske öelda. Ükski Von Krahli külastus külmaks igatahes ei jäta.