Kiisu

Sai juba ammu lubatud suuremaks kasvanud Sherlocki pilt. Siin ta siis on - täies hiilguses.

Raske nädal.

Silmalaud tahavad vägisi kinni vajuda sel suvehommikul. Neljas juulinädal töö juures tundub millegi pärast see kõige raskem. Kuigi täna üle hulga aja isegi päike piilub.
Igahommikuseks rutiiniks on saanud öiste ujumisfinaalide vaatamine videost. Eks see muidugi paras katsumus ole neid Briti luusereid vaadata. Ikka kukuvad nad suurvõistlusel läbi, samal ajal kui Austraalia ja USA toodavad iga aasta paar uut teismelist kullavõitjat. Võib-olla on tegu "vaimse väsimusega" nagu Eesti tõkkejooksjal Mirjam Liimaskil, kes sellele viidates MM-il võistlemast loobus. No seda võib küll ilma vähimagi kahtluseta öelda, et sellised "vaimselt väsinud" atleedid iialgi maailma tippu välja ei jõua. Briti ujujatel on muidugi veelgi raskem sellest supist välja tulla, sest nende luuserite ettevalmistuseks on kulutatud nii mõnedki miljonid naelad. Eestis võib aga alati öelda, et pole raha, pole motivatsiooni, pole tingimusi. Äkki pole dopingut kah.
Õelas tujus olen, nagu näha. Magada tahaks.

Brittide MM-koondis.

Helsingis augustis ollakse sellise seltskonnaga:

Mehed:
100m: Marlon Devonish (Coventry Godiva), Jason Gardener (Bath), Mark Lewis-Francis (Birchfield)
200m: Marlon Devonish (Coventry Godiva), Chris Lambert (Belgrave), Christian Malcolm (Cardiff)
400m: Tim Benjamin (Belgrave), Malachi Davis (Woodford Green & EL), Robert Tobin (Basingstoke & Mid Hants)
800m: James McIlroy (Windsor, Slough EH)
1500m: Michael East (Newham & Essex), Nick McCormick (Morpeth)
3000m tak.:Andrew Lemoncello (Fife)
110m tõkked: Allan Scott (Shaftesbury Barnet)
400m tõkked: Rhys Williams (Cardiff)
Kõrgushüpe: Ben Challenger (Belgrave)
Kaugushüpe: Chris Tomlinson (Newham & Essex Beagles)
Kolmikhüpe: Nathan Douglas (Oxford City), Phillips Idowu (Belgrave) - kui terveks saab
Kuul: Carl Myerscough (Blackpool)
Oda: Nick Nieland (Shaftesbury Barnet)
Maraton: Huw Lobb (Bedford), Dan Robinson (Tipton)
4x100m teade: Darren Campbell (Sale Harriers), Marlon Devonish (Coventry Godiva), Jason Gardener (Bath), Chris Lambert (Belgrave), Mark Lewis-Francis (Birchfield), Christian Malcolm (Cardiff), Craig Pickering (Milton Keynes)
4x400m teade: Tim Benjamin (Belgrave), Malachi Davis (Woodford Green & EL), Graham Hedman (Woodford Green & EL), Martyn Rooney (Croydon), Robert Tobin (Basingstoke & Mid Hants), Rhys Williams (Cardiff AAC).

Naised:
100m: Emma Ania (Shaftesbury Barnet)
400m: Donna Fraser (Croydon, Lee McConnell (Shaftesbury Barnet), Christine Ohuruogu (Newhan & Essex Beagles)
800m: Susan Scott (Glasgow)
1500m: Helen Clitheroe (Preston)
5000m: Kathy Butler (Windsor, Slough & Eton), Jo Pavey (Exeter)
10,000m: Kathy Butler (Windsor, Slough, Eton), Paula Radcliffe (Bedford)
3000m tak.: Jo Ankier (Shaftesbury Barnet)
Maraton: Hayley Haining (Glasgow), Debbie Mason (Tipton), Paula Radcliffe (Bedford), Mara Yamauchi (Harrow)
100m tõkked: Sarah Claxton (Woodford Green and Essex Ladies)
400m tõkked: Nicola Sanders (Windsor Slough &EH)
Teivashüpe: Janine Whitlock (Trafford)
Kaugushüpe: Kelly Sotherton (Birchfield)
Vasar: Shirley Webb (City of Edinburgh)
Oda: Goldie Sayers (Belgrave)
7-võistlus: Kelly Sotherton (Birchfield)
4x100m teade: Diane Allahgreen (Traffford AC), Emma Ania (Shaftesbury Barnet), Amina Ceesay (Newham & Essex Beagles), Katherine Endacott (City of Plymouth), Emily Freeman (Wakefield), Laura Turner (Harrow)
4x400m teade: Donna Fraser (Croydon), Lee McConnell (Shaftesbury Barnet), Jenny Meadows(Wigan), Christine Ohuruogu (Newham & Essex Beagles), Nicola Sanders (Windsor, Slough & EH), Kim Wall (Basildon).

Kes pagan on see Emma Ania, kes sadat meetrit jookseb? Ja mida teeb koondises Chris Tomlinson, kes pole tänavu võistelnudki, kui nooruke Gerg Rutherford hüppas ometi 8.14 alles mõne päeva eest?
Ah... Palju rahvast on valitud vanade saavutuste pärast. Palju on poolvigaseid. Paula pole nähtavasti siis ikka veel otsustanud, kas 10000 või maraton.
Kui Helsingist 4-5 medalit saaks, oleksin rahul.

Puhmaskulmudega.

Jah ega suurt ja uhket mul kirjutada teile pole.
Maal käisime, Sherlockit nägime. Kirjutasin temast siin juunikuus teile - ehk keegi mäletab. Väike heledakarvaline kassipoeg, pagana uudishimulik ja vilka loomuga. Kuu aega polnud nüüd teda näinud ja võin rõõmuga raporteerida, et kaks korda suuremaks on elukas kasvanud! Uudishimulik ja metsikult mänguhimuline on ta aga endiselt. Oli see alles vaatepilt, kui ta voodis püherdas ja oma tagumisi käppasid hammustas! Õhtul ehk õnnestub siia väike pildike ka üles riputada.
Muidu oli tavapäraselt närvesööv nädalavahetus seal maal...ilma et oleksin midagi suuremat korda saatnud. Propa ja Thule käest saadud kuulmiskahjustus oli õnneks ajutise iseloomuga, aga on's minu hädadel lõppu? Nüüd ma näiteks kardan seal maal käies hirmsasti puuke. Metsikult naljakas, aga mis sa ikka endaga teed, kui selline hirm sisse pugenud. Eks need meie meediaväljaanded ole seda puugihirmu viimastel suvedel päris tublisti võimendanud ka.
Muidu tegelen selliste sügavalt isiklike asjadega, millest ükski hing aru ei saa. Näiteks olen tihedalt jälginud Briti noorte kergejõustiklaste käekäiku mitmel erineval võistlusel. Ja oh, on neid medaleid tulnud meeldivalt palju. Asjad polegi 2012. aasta Londoni olümpia ootel nii hullud. Harry Aikines-Aryeetay - jätame selle nime nüüd ilusasti meelde, eks. Ükskõik, kui keeruline see esmapilgul ei tunduks. Kahekordne noorte maailmameister ikkagi - 100 m, 200 m. Ennenägematu triumf. Loodetavasti on see poiss maailma kiireim mees aastal 2012.
Ja läinud öösel kell 2 hüppasin rõõmust, kui Caitlin McClatchey ujumise MM-ilt brittidele esimese medali tõi. See ujumine saab nüüd selle nädala moesõna vist olema mul.
Nagu näete, selline kohutav nišivärk. Muidugi ega keegi minu veidraid hobisid ja huvisid ei mõista.
Londoni terrorirünnakud on kohutavalt kurvaks teinud muidugi. London on ju nii koduseks saanud kuidagi - peaaegu nagu teine kodulinn võõi midagi sellist. Mis sest, et ma seal kunagi elanud ei ole ja kokku pole kolme nädalatki seal viibinud. Ikkagi ma armastan seda linna.
Ja olen päris kindel, et London saab terrorist üle. Terve maailm saab sellest õudusest lõpuks võitu. Teisiti lihtsalt pole võimalik.

Vinged vanad.

Ikka veel kõrvus vilistab, sest härrad Propellerist ja Ultima Thulest tegid eile Pirital uskumatult kõva müra. Taas üks imeilus suveõhtu, palju kauneid noori inimesi. Liiga noori, enamasti, et Propa kuldaegu mäletada.
Propeller jättis siiski väga hea mulje. Onud on vanaks jäänud küll, aga muusika on vähemalt sama võimas kui veerandsada aastat tagasi. Ja ega Peeter Volkonski naljad vähem vürtsikamad ole, hoopis vastupidi.
Ultima Thule õhtu peaesinejana jäi küll kangesti Propa varju. Uued laulud tunduvad monotoonsed ja publikut Riho Sibulal suurt kaasa kiskuda ei õnnestunud. Tõsi, see on tal varemgi raske olnud. Thule raius rasket tööd teha.
Aga kui siis lõpuks mõlemad bändid koos laval olid, siis rokiti ikka täiega ja pandi sõna otseses mõttes viimane välja. Lõpuks ärkas ka letargiline Eesti publik.
Imeilus on hämaras kloostrivaremetele peegelduvat prožektorite valgusmängu jälgida.

Jess! Jess! Jess! Jess!

Peter Crouch on meie! Pikk poiss on meie!

Oih. Vabandust. Läksin vähe hoogu.

Üks vaiksem suvenädal

Areneb jah see Eeati jalgpall meil. Eile käisin Kadriorus TVMK jalgpalliklubi mängu vaatamas Soome liiga hetkeliidri vastu. Ja midagi pole öelda - meie meeskond jättis igati parema ja küpsema mulje. Lõppuks küll väsiti ja oldi sunnitud viigiga leppima. Aga viimaste aastate aina tõhusamaks muutuv töö noortega hakkab vilju kandma ning Eesti jalgpalli tulevik tundub palju ilusam kui veel hiljuti. Eriti kui pärast kuulsin, et teine Eesti klubi Flora koguni võitis Taanis. Nõnda alustasid Eesti klubid eurosarjades sel suvel kahe võidu ja ühe viigiga! Sellist edu pole küll kunagi varem nähtud.
Aga vutikultuuri Eestis pole. Soomlasi oli eile Kadriorus kaugel rohkem kui eestlasi ja venelasi, kes TVMK-d toetada püüdsid. Kui koondisemängudeks pannakse sinine särk selga ja värvitakse nägu rahvusvärvidega, siis klubide käekäik meie publikut ei huvita. Kahju muidugi. Aga mis siinseid masse suviti üldse huvitab peale õlle kaanimise? Mina ei teagi.

Muidu? Tööl käin kohusetundlikult - hoolimata ilmast. Palju siin reaalselt tehtud saab, on omaette küsimus. Natukene ikka.
Paar korda käisime vahepeal tennist mängimas. Raske on ikka, kui ei oska. Ja veel raskem, kui kõrvalväljakul mitte üksnes ei osata mängida, vaid nähakse ka tennisisti moodi välja. Samal ajal kui ise oled lootusetu algaja. Pallid lendavad kuhu juhtub ja nende otsimisele kulub kaugelt rohkem minuteid, kui mängimisele endale. Ja jalad hakkavad valutama. Ega see sporditegemine vanas eas enam naljaasi pole.
Aga koju saime lõpuks kaasaegse külmkapi. Kiviaegne elukorraldus moderniseerub aegamööda. Sügavkülma saab nüüd kasutada näiteks. Enne seda võimalust polnudki. Ja külmkapis põleb tuli! See on ka ennenägematu lugu.
Aga palju on veel teha seal kodus. Liiga palju.

Ilusate uudiste päev.

Tänane kuum päikesepäev tõi kaks ootamatut, imeilusat uudist.
Eile lõuna ajal teatas Liverpooli jalgpalliklubi kapten Steven Gerrard, et ta soovib klubist lahkuda ja ei kirjuta alla uut, suurepalgalist lepingut. Jäi mulje, et Gerrardi soov on kolida Londonisse ja asuda esindama Chelseat, uut Vene rahadega üles ehitatud "superklubi".
Täna - õige imelisel moel, umbes kell 11 teatas Liverpooli president Rick Parry, et Gerrard on ümber mõelnud ja jääb Liverpooli. Eile nii lõplik otsus muutus öö ja hommiku jooksul. Steveni enda sõnad tunduvad siirad ja toovad meie ette sügavas segaduses oleva noore mehe, kes ei suuda kuidagi otsustada, kus ja mil viisil oma jalgpallurikarjääri jätkata. Juba teist suve kaalus ta viimse hetkeni lahkumist, kuid süda hoidis mehe ikkagi Liverpoolis. Ja pärast imelist Meistrite Liiga võitu ja klubis alanud põhjalikke uuendusi - olen kindel, et see otsus on õige. Loodetavasti ei sunni Gerrard enam kunagi Liverpooli toetajaid sellist kadalippu läbi tegema.

Ja siis, kell 14.48 saabus teine imeline uudis. London on valitud korraldama 2012. aasta suveolümpiamänge. Pariis oli viimse hetkeni favoriit, kuid jäi Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmete otsustavas hääletusvoorus 50:54 alla.
Miks see otsus mulle siiralt rõõmu teeb? Esiteks on London minu lemmiklinn. Teiseks olen läbi aastate olümpiamängudel toetanud Briti sportlasi ja Briti olümpiasport on mulle ääretult südamelähedane. Nüüd saab London lõpuks need uued uhked kergejõustiku- ja ujumisareenid, mis muidu ehitamata jäänuks. Rääkimata võimalikust Briti jalgpallikoondisest ainult selleks olümpiaks ning tennisefinaalist Wimbledoni peaareenil. Vaimustav! Nii palju on seitsme aasta pärast oodata.
David Beckham kallistab Londoni meer Ken Livingstone'i.

Tööle!

Mina tulin tööle tagasi. Viieks pikaks nädalaks. Teised lähevad muudkui puhkusele.
Või siis ei lähe.
Muidugi algas juuli algusest teeremont Pärnu maanteel. Sest kõik on ju puhkusel. Või siis mitte. Tipptunnist pole juttugi, aga autod ja bussid veerevad teosammul. Mina seal tulikuumas sabas oma puhkust ei veedaks, vaevalt keegi. Nii et küllap neil on siis vaja seal sõita. Olgu nad neetud! Ei lase remonti teha.
Tegelikult ei ole mul rohkem midagi mõistlikku öelda. Peaks tööle hakkama, kui kord siia tulin.

Federer

Roger Federer on Kuningas. Kuidagi teisiti ei saa tema kohta öelda. Ükski ülistus pole selle tennisegeeniuse jaoks liigne. Tõepoolest. Wimbledoni nüüdseks kolmekordne meister tundub hetkel ületamatu. Jah, ta lööb imeilusaid võidulööke. Lööb eeskäega ja tagakäega. Sinna nurka, kuhu vastasel mingit lootust jõuda pole. Tema servitõrjed võtavad teisel pool võrku võimleva pikakasvulise ameeriklase lihtsalt pead vangutama.
Federeri mäng tundub imelihtne, aga oi, ta ei ole seda. Ma ei räägi treeningtundidest. Need niikuinii. Räägin sellest, kuidas ta punktide ajal töötab, et see mõrvarlik võidulöök lüüa. Millise uskumatu pehmusega ta väljakul liigub - kui vaja, siis väga kiiresti. Ja miks need tema löögid nii täiuslikud tunduvad? Sest Roger Federer jõuab peaaegu alati palli lööma täpselt õigel hetkel ja täpselt õigest asendist. See on midagi, mida ei suuda hetkel ükski teine tennisemängija maailmas.
Kui Pete Sampras võitis 1999. aasta Wimbledoni finaalis kolmes setis Andre Agassi, olin veendunud, et enam paremat murutennist mängida pole võimalik. Vist on nii tõesti. Kuid Roger Federer anno 2005 ei mängi üksnes parimat murutennist, tema mäng on igas suhtes imetlusväärne. Ja sellepärast on Roger Federer Kuningas.
Muidu oli sümpaatne Wimbledon. Thomas Johansson (mina ju tennises rootslaste poolt) jõudis poolfinaali. Naiste finaal oli hämmastavalt kõrgetasemeline ja tasavägine. Cara Black/Leizel Huber näitasid naiste paarismängu finaalis, et tennises ei piisa alati jõust. Jõujuurikad ja supermängijad on Mauresmo ja Kuznetsova mõlemad, kuid Huberi/Blacki kavaluse ja täiuslikult koordineeritud paarismängu vastu ei saanud nad mitte üks teps.
Ja meespaarismängus tuli võitjaks täiesti müstiline paar Stephen Huss/Wesley Moodie. Nad alustasid kvalifikatsiooniturniirilt! Muuseas - Huss esindab Austraaliat, kuid tema vanemad on rootslased. Näed sa, kui tore.
Wimbledon on läbi. Suvi keerab vaikselt sügise poole. Kurb.

Pärnu

Mulle on alati Pärnu meeldinud. Juba siis, kui väikese jõnglasena Punase Elevandiga pooleks päevaks kohale vurasime, et õige pea oma iga-aastase suvituspaiga Palanga poole teed jätkata. Pärnus päike paistis ja inimesed naeratasid. Alati
Nüüd käin Pärnus igal suvel. Enamasti vaid ühe nädalavahetuse jagu, sest ei saa ma ju sealsete nii uskumatult toredate võõrustajate külalislahkust kuritarvitada.
Pärnus elab imetoredaid inimesi. Nüüd veel rohkemgi kui enne. Ja kolmetunnine jalutuskäik, mille jooksul hetkekski igav ei hakka, on seal käkitegu. Või siis võib seal paduvihmaga merevees jalutada, mida me eile endalegi üllatuseks tegime. Või lihtsalt aiatoolil mõnuleda, kuni liiga jahe hakkab ja siis lõkke juurde kolida.
Pärnu juures on minu jaoks ainult üks ebameeldiv hetk - pühapäeva hommik. Sest see annab märku, et tuleb hakata end minekule sättima.
Eile sealt päikeselinnast tulin ja täna juba tahaksin tagasi. Loodetavasti Marta naeratab seal iga päev.

Laiskus

Kõigepealt sellest kolmapäevasest White Stripesi kontserdist veel: Ma polnud ainuke.
Oli äge jah.
Aga tegelikult ma puhkan sel nädalal. Ehk siis tegelikult ei tee mitte midagi. Aeg-ajalt püüan Wimbledoni veebilehelt vaadata kokkuvõtteid või täispikki mänge. Kuigi vihane olen nende peale seal natuke. Ma ju maksin neile selle õiguse eest neid mänge vaadata. Aga nad ei vaevu eriti kiiresti tegutsema. Tihti peab päev või paar ootama, enne kui nad võtavad vaevaks oma teenust pakkuda ja mänge uuendada. Aga otsepilti Wimbledonist ükski telekanal näitama ei vaevu.
Sel aastal teeb minu südame soojaks Thomas Johansson, kes esimese rootslasena pärast suurt Edbergi murukuningriigis poolfinaali jõudis. Täna mängib ta turbomootor Andy Roddickiga õiguse eest pühapäeval Kuningas Rogerile vastu astuda. Ma eriti ei looda midagi. Eriti veel kuna Thomase mängimise ajal olen juba Pärnus või vähemalt teel sinna.
Ja mis on suvepealinnas plaanis? No mis siis ikka muud kui laiselda.