Hämmastav...

...kui palju need nõmedad hommikused askeldused aega võtavad. Täna läks näiteks jälle kaugelt üle tunni voodist tõusmisest kuni lõpuks uksest välja sain. Pealegi on neil vastikutel pisikestel hommikustel toimingutel oma kindel järjekord ja sellest tekib mingi totter rutiin ja mõnikord ma ikka tõsiselt vihastan nende pisiasjade peale ja pealegi ma olen hommikuti alati pahur ja...

Suvepäeval

No vaat milline tore suvepäev meil täna on. Kogu minu hiljutine vingumine oli ikka totaalselt enneaegne.
Eile õhtul sai mulle lõplikult selgeks see kurb tõsiasi, et Eesti telekanalite "hooaeg" on veel hullem kui suvine aeg - see periood aastast, millal telebosside arvates üldse pingutada vaja ei ole. Praegu pingutatakse mis jube, aga minu väärastunud maitset rahuldada ei õnnestu. Üritasin nimelt kolmandat korda vaadata seda ülimalt menukat "komöödiaseriaali" Ameerika koduperenaistest. Esimesel korral pidasin vastu pool tundi, eelmine kord poole sellest, sedapuhku ainult mõne minuti. Milles viga? Ma olen lihtsalt nii jubedalt rumal, et ma ei saa heast naljast aru. Totter on. Tuhat vabandust.

Ja veel... Kuulukse, et Kristiani kaev on jõudnud ühe Eesti suurema päevalehe veergudele. Kuna ma nimetatud väljaande fännide hulka ei kuulu, sain sellest alles nüüdsama suure hilinemisega teada. Siiski on imetore, et keegi märkab ja loeb neid siinseid kritseldusi. Selleks nad ju on.

Mõttetu ettevõtmine

See tänane nö. autovaba päev on praegusel kujul täiesti kasutu. Vähemalt siin Tallinnas. Kes täna linnas ringi käinud, on sellest juba aru saanud.
Pole mingit mõtet korraldada sellist asja keset töönädalat. Liiga palju on inimesi, kes teevadki oma tööd autoroolis. Ja neid, kes põhimõtteliselt meie ühistranspordisüsteemi silmaotsaski ei kannata. Paraku põhjusega. Ja siis veel neid, kelle kodu asub töökohast kümnete kilomeetrite kaugusel. Viimaseid on aina enam. Paljasõnaline üleskutse ei pane sellist inimest oma harjumusi muutma.
Mõttetu on ka tasuta sõit ühistranspordis. Kõigil, kes seda liikumisviisi veidigi tihedamini kasutavad, on perioodipilet. Ja neil, kellel piisavalt bensuraha, et autoga iga päev mööda linna ringi tossutada? Neil on ka see raha olemas, et ühistranspordipilet osta. Mitte, et nad seda täna teevad. Täna sõidavad nad ikka autoga.
Mis võiks teha, et päev võiks tõesti autovaba olla? Esiteks tuleb seda teha nädalavahetusel. Teiseks tuleks ka reaalselt kesklinn autodele sulgeda. Nagu paljudes maailma linnades aeg-ajalt tehtud on. Kui sa ikka tead, et sa pühapäeval vanalinna pubisse või kobarkinno oma autoga lähemale ei jõua, kui näiteks Järve selverini Nõmme poolt või Pirita kloostrini teiseltpoolt tulles - siis sa ei hakka sõitma ka.
Kesklinn oleks ka tegelikult üheks päevaks inimeste päralt. Ja siin oleks hoopis teine tunne ringi liikuda ja uusi asju enda jaoks avastada.

Kui nüüd keegi arvab, et ma mingi autohull olen, et selliseid asju kirjutan, siis vale puha. Mul pole juhilubasidki, rääkimata isiklikust sõiduvahendist. Lihtsalt - paljaste üleskutsetega inimeste käitumist Eestis ei muuda.

Kuum september

Herilased ründavad meie töötuba siin. Järelejätmatult. Ja hommikul liiklusummikus istunud bussis minestas üks mees õhupuudusest. Vist oli mu sügisekuulutus veidi enneagne.
Muuseas - mida arvata inimesest, kes alati siseneb ühissõidukisse viimasena? Born under a bad sign?

Koogid ja vesilikud

Mina ei suuda mõista, kuidas neid maitsvaid kooke tegelikult tehakse. Kus on rosinad ja muud nämmid asjad sees. Isegi kui olen osalenud mõne sellise tegemisel - ikka ei saa aru, mis moel nad nii maitsvad välja tulevad. Müstika.
Üldse mõtlen ma mõnikord, et ma olen selline tegelane, nagu see tüüp seal imetoredas telesarjas Jeeves & Wooster (mis meilgi video või DVD-na müügil), kes maast ja ilmast midagi ei teadnud ja hoolitses ainult oma kallite vesilike eest. Inglise keeles olid nood vesilikud newts. Tüüp läks alati härdaks, kui ta oma vesilikest rääkima hakkas. Eriti kole oli muidugi see, kui ta mõnda naisterahvasse armus. Mida noorte meestega ikka juhtub. Sest siis oskas ta ka muidugi üksnes vesilikest rääkida. Noh niimoodi andunult ikka.
Täiesti arusaadav dilemma minu jaoks. Mina tahaksin naiste seltskonnas nimelt jalgpallist rääkida. Sest kookidest ja realiteeditelevisioonist ma ju midagi ei taipa. Aga eks ma hoian oma suu ikka kinni.

See on sügis

Eile töölt Balti jaama jalutades ma tundsin seda. Jah sealsamas Shnelli tiigi ääres partide vahel manööverdades see juhtus. Minu jaoks algas sügis. Vilisev tuul tõmbas läbi. Tegi nina märjaks. Sundis käsi rusikasse tõmbama.
Et siis nüüd pole tõesti enam pääsu. Pimedad ja külmad kuud on peaaegu käes. Ja läheb veel hiiglama kaua, enne kui tunneli lõpust valgust paistma hakkab. Aga pole midagi - see päev tuleb.

Aga muidu olen viimastel päevadel nautinud hea ajakirjanduse võlusid täpselt nii nagu seda tegema peab. Minu lemmikajaleht Guardian läks Inglismaal üle uuele formaadile ja sel puhul on tervelt kaks nädalat selle lehe digitaalversioon netis tasuta! Niisiis: mitte iga artikkel eraldi, vaid kõik koos täpselt nii nagu see lehes ilmub. Koos värviliste piltide, graafikute ja muu toredaga. Oi see on vahva vahva vahva! Kahjuks vaid 26. septembrini. Aga ikkagi.
Digi-Guardiani leiate siit. Ja kui pdf-olemas, siis voila! Jessus, kuidas ma armastan neid tüüpe seal Guardianis! Niigi on nende kodulehel iga päev kümnete lehekülgede kaupa väärt kraami tasuta lugeda. Ja nüüd siis ka selline võimalus.

Malevast

Üks "Maleva" peategelasi.

Täna hommikul Terevisioonis keegi filmimaailma tüüp leidis uuest Eesti filmist "Malev" peamiselt vigu. Ma ei imesta. Selline tavategijatest eemalejääva seltskonna "amatöörfilm" saabki nn professionaalides ainult viha ja kadedust tekitada.
Mina, vastupidi, pidasin "Malevast" päris palju. Vaatama minnes polnud ju ootused kõrgel. Mingi põlve otsas tehtud värk, rohkem iseendale itsitamiseks äkki? Vale hoopis.
Tegelikult on "Malev" päris nutikas lugu. Kivirähkilikku eestlaste üle naermist on piisavas koguses, mitme hea näitleja muigamapanevaid etteasteid ka omajagu. Ja ai, milliseid müstiliselt kaasatõmbavaid stseene ka! Kärajad näiteks.
Aga mis mulle kõige enam meeldis - tehtud on südamest nauditav film, mis ei pruugi end sugugi ühe vaatamiskorraga ammendada. Karakterid on tõesti hästi välja joonistatud ja olgu lugu ise kui absurdne või ajalookauge tahes: midagi eestlaste olemusest on tabatud. Pealegi on see film ladusalt lõbus. No kui mitme Eesti filmi kohta võib sellise lause öelda? Ühe käe näppudel saaks vist loetud.
Ja pole sel tehnilisel teostusel ka häda midagi. Vahepealne arvutigraafika on uskumatult lõbus, metsades, soodes ja aasadel ringimüttamine näitab Eestimaad pisut teise nurga alt, kui seni filmides tavaks. Ja pagana kena paistab kõik suurel ekraanil välja. Jah, ketshupit on liiga palju kasutusel ja mõned stseenid on ülepingutatud ja liigpikad. Aga film tervikuna tundub isegi liiga kiiresti läbi saavat. Ma ei suutnud saalist lahkudes uskuda, et kaks tundi on möödunud!
Ehk kokkuvõtteks: filmirahvas, neelake see kibe pill heaga alla. Teid on üllatatud ja üllatatud korralikult. Tahaksin isegi öelda, et üle mängitud. Oleks vaid midagi sama ootamatut oodata.

Liverpooli 10

1. Kenny Dalglish

Esikohas pole küsimustki. Muidugi ei näinud ma oma silmaga suurt osa Kenny karjäärist Punastes, aga see mida nägin ei unune. Esmajoones fantastiline väravate looja, aga ka suurepärane rünnakute lõpetaja ise. Kapten ja siis manager neil kuldseil kaheksakümnendatel. Sel päeval jaanuaris 1991, kui King Kenny lahkus, lõppes meie kuldne ajastu.

2. Steve McManaman

Macca oli minu tüüpi mängija. Selline, kes mulle kõige rohkem meeldib. Ta võttis palli, jooksis ja lammutas niimoodi vastase kaitse. Siis vabastav sööt Rushile, Fowlerile või Collymore'ile või hoopis lihtsam lahendus - pall ise võrku.
Macca saatuseks oli mängida Liverpoolis pisut valel ajal, aga sellest hoolimata oli ta üheksakümnendate kuningas. Ja Realis, kui seda keegi enam ei oodanud, näitas ta veelkord oma müstilist talenti.
Väidan, et päris temasarnast poolkaitsjat täna Premieris polegi.

3. John Barnes

Mitmeski mõttes mängustiililt Macca eelkäija. Ehk siis jällegi minu masti jalgpallur. Heal päeval peatamatu, halval - jah, siis teda nagu väljakul polnudki.
Tohutult inspireeriv jalgpallur oli.

4. Bruce Grobbelaar

Kloun? Jah. Fenomenaalne väravavaht? Jah. Minu jaoks Liverpooli murdumatu hinge musternäidis kuldaastatel. Üheksakümnendate skandaalid varjutasid paljude jaoks varasema, aga mitte minu.

5. Jan Mölby

Taanlane oli poolkaitse kuningas kaheksakümnendatel. Klubi paremaid oste läbi aegade.
Alati stabiilselt hea - võiks väita, et punase söödumasina mootor.

6. Ian Rush

Ründajatest suurim. Rushi väravad tõid meile lugematul arvul tähtsaid võite - kõige paremini ehk on minu mällu jäänud see, kuidas ta 86. aasta karikafinaalis Evertoni uppi lõi. 15 aastat Liverpoolis!

7. Robbie Fowler

Fowler alustas Rushi kõrval ja vau, see oli tappev paar! Alati kui ma nendele aastatele mõtlen, nean ma maapõhja tollase manageri ja tema klubisse hangitud vaimustava kaitseliini, mis meie lootused tiitlivõitudele uputas.
Aga noor Folwer mõne teisejärgulise Premieri kaitseliini vastu - see tähendas tollal täielikku hävitustööd.

8. Michael Owen

Ma ei unusta kunagi 2001. aasta kevadet, aga juba varem oli Michael löönud Liverpoolile unustamatuid väravaid. Tema kiirus ja võime pall igast olukorrast väravasse saata. Oh.

9. Steven Gerrard

Ainus praegusest Liverpoolist, kes kümne sekka mahub. Noorena sai loodetud temast Barnesi ja Macca mantlipärijat, aga päris seda tüüpi mängijat temast ei kasvanud. Inspiratsioon tervele põlvkonnale ja vaimustav jalgpallur küll.

10. Alan Hansen

Kuldajastu väljapaistvaim kaitsja. Koos Steve Nicoli ja Kenny Dalglishiga meie Shoti maffia liige, mille kadumisest on nii tohutult kahju. Miks pole Liverpoolis enam aastaid ühtegi shotlast? Sigadus.
Isiklikud mälupildid Alanist on pisut tuhmid - sest mida ikka lapsuke kaitsjatest pidas, kui meeskond kogu aeg võitis? Alles hiljem olen hakanud mõistma Liverpooli tollase kaitseliini tõelist väärtust.
Alan Hansen lahkus Liverpoolist ja lõpetas jalgpalliga 1991, vaid napilt pärast King Kennyt...

Kes oleks veel võinud esikümnesse pääseda? Kuldajastust olid sellele kõige lähemal mulle kunagi nii armsad iirlane Ronnie Whelan ja shotlane Steve Nicol. Minu mälus on nad alati koos väljakul. Jamie Carragher ja Sami Hyypiä pole muidugi esikümnest kaugel, nagu ka mitte snaiper John Aldridge, kallis kapten Jamie Redknapp, väsimatu võitleja Steve McMahon või näiteks Rob Jones, Mark Lawrenson, Steve Staunton, Barry Venison. Jne jne

Vaimustavad aastad ikka elatud.

Moodne reliikvia

Ma ikka aeg-ajalt jälgin bussiga sõites inimesi, kui parajasti midagi targemat teha pole. Imelik on vaadata noori, kes hoiavad oma mobiiltelefoni terve tee kramplikult peos. Ei, ma mõistan muidugi, et see on nende kõige kallim vara. Kahtlemata. Aga ikkagi, miks ikkagi kogu aeg kohe peos ja mitte taskus või kotis, nagu vanasti?
Tundub äärmise ebakindluse sümbolina see. Et äkki ikka keegi helistab või saadab sõnumi või midagi. Ja ma ei kuulegi näiteks. Kohe ei kuule. Kole asi.
Aga mida see mobiiltelefon ikka muud on, kui moodsa aja talisman või lausa reliikvia. Tundub, nagu mahuks sinna terve elu sisse, aga ma kardan, et pigem on selle reliikviaga samad lood, mida mäletame kõige kuulsamast Eesti mängufilmist. Kui reliikvia puruks visati, olid seal sees ainult mingid vanad kondid. Mobiilis pole paraku isegi konte. Mitte midagi käegakatsutavat.

Eelnev jutt lubab mul siinsamas natukene kõnelda Linnateatri etendusest "Meeletu", mis hiljuti nähtud sai. Jaan Tätte on kirjutanud loo ärimehest, kes just neidsamu mobiiltelefoni maale tõi ja lastele müüs, aga siis ühel hetkel otsustas kogu oma senise eluga lõpparve teha. Kolis kuskile metsade vahele täiesti eraldatud paika ja proovis seal omapäi hakkama saada.
See peaaegu ühemehetükk annab Rain Simmulile suurepärase võimaluse oma andekust näidata. Ja paljudele teistele Linnateatri näitlejatele uskumatult toredaid karaktereid lavale tuua.
Aga tükk ise... Seda vaadates ma nii ei mõelnud, aga nüüd tagantjärele tundub selline pehmevõitu, ilma tõelise löögijõuta. Iroonia Eesti ühiskonna ja eestlaste mõttemallide kohta on vägagi tabav - korraks tuli pähe isegi võrdlus Kivirähki "Rehepapiga". Oma särk on ikka ihule kõige lähemal.
Kuid samas - Jaan Tätte suhtub sellesse mobiiliärikasse ikka pagana heatahtlikult küll. Laseb tal igast supist välja tulla ja jätab isegi kõik miljonid alles. Midagi halvasti ei ole muidugi, aga mina oleksin teistmoodi vist kujutanud seda tegelast. Vihasemalt.
Nagu Jorma Ollilat kujutati selles Von Krahli toredas tükis "Connecting People". Õhumüüjad on nad niikuinii kõik.

Kolmas september

It was the 3rd of September
The day i'll always remember
Yes i will
'cause that was the day my daddy died

I never had a chance to see him
Never heard nothing but bad things about him
Mama i'm depending on you to tell me the truth!
(Then Mama looked at me and said):
Your Papa was a Rolling Stone
Wherever he laid his hat was his home
And when he died
All he left us was alone...

Mitte igal päeval pole oma laulu. Kolmandal septembril on. Papa Was A Rolling Stone, autorid Barrett ja Strong.
Ja tõepoolest - see tuli praegu peast.

Louisiana

Paar päeva tagasi oli Soome TV-st väga intrigeeriv dokumentaalfilm USA lõunaosariikidest, eelkõige Louisiana osariigi veidravõitu väikelinnadest. Siis just nendest aladest, mis praegu Katrina poolt hävitatud või vähemalt tublisti kahjustatud.
Saade oli BBC toodang, teejuhiks oli aga valitud väga huvitav tegelane - muusik Jim White. Seesama Jim White, kellest blogi algaegadel ülistavalt kirjutasin, ja kelle laulu Static on the Radio üks rida on aegade algusest olnud mu blogi motoks, ja kes oli minu jaoks eelmise aasta suurim muusikaline avastus.
Aga see film purustas mõne müüdi Ameerikast, tugevdades samas teisi. Kõigepealt - Louisiana ja selle lähiümbrus on vaene kant. Inimesed elavad suvalistes barakkides või igivanades lagunenud uberikes või isegi nendes kuulsates vagunelamutes. Sealsed väikelinnad on hallid õnnetusehunnikud täis igavlevaid, eksistentsiaalses kriisis vaevlevaid inimesi.
Milles on nende peamine mure? Mure on valik baari ja kiriku vahel. Sõna otseses mõttes. Saatana ja Jeesuse vahel. Laupäeva õhtul pidutsema, pühapäeva hommikul kirikusse.
Ja usulahud on sealkandis äärmuslikult vihased, valmis hävitama Saatana siit maailma pealt võideldes temaga viimase veretilgani. Sa tõesti tõesti jätad mõistuse kiriku ukse taha - see, mis seal toimub ei ole mõistuspärane. Puhas ekstaas ja sama puhas ajupesu. Samamoodi nagu jätad mõistuse kõrtsi ukse taha, kui purjutama lähed.
Kõik see on ütlemata kurb. Need inimesed elavad oma madala õnnetu elu pudeli ja kiriku vahel. Nad ei loe raamatuid. Nad ei käi teatris. Haridusest pole juttugi, kui sa elad Louisiana vagunelamus. Sa valid vangla, sa valid Jeesuse või sa valid virelemise. Teisi valikuid pole.

Aga samas - muusika ja kirjandus mis sealt pärit on erakordsed. Need hullud Lõuna inimesed on võimelised milleks iganes. Kasvõi igavusest. Kasvõi äärmuslikust jumalakartusest. Millises huvitavas maailmas me ikka elame.

Nõmme ilu

Päris palju blogimist olen võlgu, sest ühte-teist huvitavat on vahepeal toimunud. Ehk jõuan selleni peagi.
Aga kõigepealt tahan lühidalt väljendada oma vaimustust - Nõmme on imeilus! Oleme viimastel aegadel jalutanud korduvalt Kivimäelt Järvele ja eile võtsime sama teekonna teistpidi ette. Peamiselt mööda Sihi tänavat, aga ka kõrvalepõikeid tehes. Nii palju imeliselt toredaid maju, suuri ning väikeseid kutsasid, kuldses päikeses sillerdavaid mände, rõõmsa näoga lapsi jalgratastel! Isegi tühja kõhu tunde võtab selline meeliülendav vaatepilt ära.
Kusjuures - vahetult enne olin loksunud 30 minutit bussis, et läbida Pärnu maanteel mingi 4-5 peatusevahet. Vaat see on põrgu. Aga oh üllatust - paradiis on põrgule lähemal, kui arvatagi oskad.