Tähelepanu! Väike kolimine

Pärast rohkem kui kahte aastat tunnen, et vajan selles blogimisasjas väheke vaheldust. Proovida Jutikuga ühisblogi - säärane idee tuli. Ja miks ka mitte.
Loodetavasti sa Kristiani kaevu lugeja väga ei pahanda. Tule minuga palun kaasa! Eks ole näha, kuidas asi välja kukub. Link vanale blogile jääb uuele nagu takjana külge. Nii et võib siingi jätkuvalt kolamas käia.
Edaspidi leiad minu uued mõtted siit.

Erakond tuleb!

Väga suure tõenäosusega õnnestub Roheline erakond asutada juba lähinädalatel. Ja nii jõuab juba kenasti ka Riigikogu valimistel osaleda. Tähelepanuväärne, et Eestis ikkagi leidub piisavalt rohelise mõtteviisiga inimesi selle keerulise sammu astumiseks.
Kui juhtumisi keegi kusagil minu blogist liitumiseks tõuke sai - tuhat tänu! Õige asja nimel tasub üheskoos võidelda. Meie veebileht veelkord. Iga inimene on teretulnud.

Lahkumine

Ei ole osanud seda kuidagi kirja panna. Liisbeti ei ole enam. Reedel jäi haigeks ja pühapäevaks polnud enam lootust. Pimedamat õhtut ei suudaks ette kujutada.
Jäi vaid üksainus mõte: tal olid meie juures mõned rõõmsad päevad. Ja sellise rõõmsana jääb ta meie mällu.

Liisbet 2 ja Sherlock 2!

Läkski sedasi, et Liisbet otsustas ühe pildi jaoks poseerima jääda. Õnnelikud meie. Samal ajal Sherlock aga tegeleb kaugel lõunamaal hoopis teiste asjadega.

Liisbet

Eile õhtul tuli metsik tahtmine lihtsalt kodust välja saada. Mis sellest, et väljas kottpime ja sadas nagu oavarrest. Võtsime siis auto ja sõitsime konkreetse sihtmärgita ja jalutasime natukene meie imeilusas vanalinnas. Teineteisel ümbert kinni, vihmavarju all. Kohe hakkas parem.
Algavad need tüüpilised sügistundmused minu jaoks. Lihtsalt ei talu neid pilkalt pimedaid pikki õhtuid. Helesinine ekraan ka sugugi ei kutsu. Kui just jalgpalli kavas pole, muidugi.
Kuigi tegelikult on meil sel nädalal kodus paljugi teisiti. Võtsime nimelt loomade hoiupaigast omale kassipoja. Mustvalge, elavaloomulise, kõvasti ja järelejätmatult käunuva. Sellise, kes võimaluse korral poeb igasse auku ja kõnnib kasvõi mööda seina üles. Küllap oli üks põhjus kassipoja hankimiseks meeldivad mälestused Sherlockist. Sherlockist, kes nüüd enamasti Joosepi nime all ja täiesti täiskasvanuna Otepää mail ringi uitab.
Esimestel päevadel pani kiisu Liisbet (just Eestist lahkunud kuninganna järgi) minu kannatuse hullu mööda proovile. Olen ju harjunud kodus laisalt ja omasoodu toimetama. Selline palju tähelepanu nõudev väike olend võib koledal kombel närvi ajada. Eriti hommikuti, kui ta ukse taga järelejätmatult kräunub. Aga nüüd näitab Liisbet vaikselt rahunemise märke. Ja aeg on rahuneda vist mul endalgi.
Eks ma korraliku pildi tekkimise korral uuest pereliikmest püüan ta ka siia üles seada.

Kenny Miller!

Tillukesest Hundust Meistrite Liiga Ulguvaks Metsakutsaks.
Kenny Miller Fan Club tänab ja lõpetab.

Rõske kurbus

Valmistusin kirjutama eilsest teatrielamusest Dostojevski "Valged ööd", aga siis selgus taaskord, et Sirbi koolitet kriitik teeb seda palju paremini ja elegantsemalt, kui ma iialgi suudaks.
Üldjoontes jään Rait Avestikuga igati nõusse, lihtsalt mõned tähelepanekud lisades. Võib-olla pole neid üldsegi vaja, aga eks lugeja otsustab.
Theatrumis pole ma varem käinud. Aga viimaseks korraks see kindlasti ei jää. Paistab, et tegemist on tõsimeelset teatrikunsti viljeleva asutusega ja see juba on tänapäeval haruldane lugu. Hullunud tempot ja eriefekte leiab Eesti teatrist juba rohkem kui küll, mõnikord on omal kohal tõsisemat sorti süvenemine. Ja just viimast vähemalt "Valgete ööde" põhjal Theatrumis pakutaksegi.
Püha Katariina kirik on sügiseselt rõske ja pika etenduse puhul aitavad ka pinkidele laotatud paksud tekid vaevu-vaevu külma eemal hoida. Aga Tarmo Song ja Laura Peterson on nii meeletu hingestatusega asja juures, et oma vaevad unustad peagi.
"Valged ööd" nõuab näitlejalt tõenäoliselt metsikult tuupimist. Teksti on nii palju, et pole ime kui sõnad aeg-ajalt sassi lähevad. Või r-tähe hääldus enam väga loomulikuna ei kõla. Aga Tarmo Song on avastus. Väga ilmekas näitleja - justkui loodud Unistaja pisut ebamaise rolli jaoks. Usu mind, hea lugeja: meie seas tõepoolest elab inimesi, kes ei ole õppinud ümbritsevaga vabalt suhtlema. Kelle jaoks iga labasematki sorti kontakt tundmatu inimesega on saavutus omaette. Eks ole Unistajas siinkirjutajatki omajagu.
Aga sellele enesehaletsuse libedale teele ma praegu rohkem ei lähe. Song ja Peterson suudavad, lavastaja toimekal kaasabil muidugi, "Valgetes öödes" luua veneliku nukruse atmosfääri. Usun minagi (nagu Rait Avestik ka "Sirbis" kirjutab), et Dostojevskile oleks see lavastus meeltmööda olnud.
Theatrum paistab olevat nii huvitav paik, et sinna peab varsti naasma.

Emmid ja aad

Tähelepanek Tallinna liiklusest: valdav enamus autonumbreid algavad tähtedega A või M. Pagana huvitav, miks see küll nii on? Ükski teine tähestiku täht ei saa populaarsuselt neile kahele mitte ligilähedalegi.
Sa ei usu mind? No mine jaluta lähima supermarketi parklasse ja vaata ise: peamiselt ainult emmid ja aad, aad ja emmid.

Viva el Presidente!

Meie uue presidendi esimene kõne tõi südamesse uhke tunde. Tark, mõtlev, humaanne olend sai riiki juhtima valitud.
Teisiti on lood äsja imepisikese tuumakatsetuse teinud Põhja-Koreas. KRDV ametlikul veebisaidil vasakul kätt tõstev seltsimees Kim on tänagi ametlikult Korea Rahvademokraatliku Vabariigi riigipea. Mis sellest, et ta suri aastal 1994. Nagu The Times tabavalt kirjutab, on parempoolne seltsimees Kim (noorem ja käetõstmise kunstis üksjagu kehvem) üksnes parteijuht. Mis siis, et pagana nutikas võimu külge klammerdumise keerulises kunstis.

Puude kuninganna

Eile oli põhimõttelisel linnavurlel võimalik näha Matsalu loodusfilmide festivalil peaauhinna võitnud tõesõna võrratut filmi Keenias kasvavast sükomor-viigipuust Puude kuninganna. Ausõna, võttis sõnatuks. Peamiselt näidatakse meile viigipuu ja imepisikese putuka viigikireslase miljonite aastate jooksul väljakujunenud koostööd. Filmikaamera tungib koos viigikireslasega lausa viigimarja sisse. Põnev kirjeldus, kuidas nad seda imeasja filmisid. Aga muidugi on selles võrratus viigipuuloos veel palju kõrvalosatäitjaid - ahve, kaelkirjakuid, elevante, krokodille, linde, sipelgaid, liblikaid, ritsikaid, isegi kalu ja keda kõiki veel. Kõigi nende jaoks on viigipuu ääretult oluline osa elukeskkonnast.
Ja kui keegi arvab, et loodusfilm on loodusfilm, vahet pole, siis on ikka küll. Eile võis Rahvusraamatukogus selles väga selgelt veenduda - rootslaste lamedavõitu karufilm polnud veeranditki nii köitev kui see Keenia imelugu. Tehnilisest tasemest rääkimata.
Peab lootma, et "Puude kuninganna" jõuab kunagi ka ETV-sse või vähemalt Animal Planeti ekraanile. Muidugi pole see hoopiski sama mis kinos. Aga ikkagi.

Erinevad maailmad

Sünnitada Nigeris või Rootsis? Tõepoolest - nagu kaks erinevat maailma.

Ilvese tee rahva südamesse

Olen vältinud siin eriti presidendivalimiste teemal rääkimisest. Peamiselt seetõttu, et välismaal Eesti Vabariigile eeskõneleja valimine käib meil vallajuhtidele koolikatuste kinkimise teel. Liiga absurdne, aga siiski tõsi.
Siiski tahan lühidalt mainida, et Toomas Hendrik Ilvesest saab minu meelest Eestile suurepärane president. Mäletan, kuidas enne eelmisi Riigikogu valimisi oli ta ainus poliitik, kelle selge ja tulevikku suunatud visioon minuga kõneles. Ilvese jutt tundus mõistlik ning sisutihe ja peamiselt tema pärast ma tookord sotsiaaldemokraate valisingi. Teised valijad eelistasid samal ajal Res Publica õõnsaid loosungeid ja kümnemeetriseid plagusid ja said oma tahtmise.
Seda hämmastavam oli Ilvese kammbäkk aasta hiljem europarlamendi valimistel, kus ta põhimõtteliselt üksipäini Eesti poliitilise eliidi seljatas. Niisiis sõnum jõudis, aastase hilinemisega, siiski pärale. Juba siis oleks võinud ennustada, et mehe poliitiliste ambitsioonide tipp pole need see europarlament teps mitte.
Muidugi eelistaksin Ilvest näha reaalse poliitilise jõuna, mitte presidendi tseremoniaalses ametis. Aga ka see praegune lahendus on täiesti söödav.

Penskarite omast tibiteatriks?

Pikk vaikus on taas maailma kõige igavama inimese elus olnud. Aga laupäevane esmakordne käik teatrisse NO99 väärib mõne sõna kirjutamist.
Kummaline oli sinna vanasse Sakala keskusse minna. Kui seal viimati käisin ja paraadtrepist üles kõndisin, tegutses nendes ruumides Vanalinnastuudio. Vist parajasti Roman Baskini juhtimisel. Keskealine trupp ja abipersonal, vanemat sorti publik, salongikomöödia. Ühesõnaga - nii oli siin toona kombeks. Ruumid on täna samad ja "vana kooli" atmosfäär mingis mõttes säilinud, ainult inimesed on hoopis teised. Näitlejad ja teatritöötajad kõige rohkem kolmekümnendates, publik? Samuti. Naljatasime endamisi, et mõned üksikud siia saabunud on vist endale üliõpilaspileti võltsinud. Peaaegu eranditult istusid nimelt saalis noored ja seejuures ülekaalukalt neiud.
Ma ei taha mõeldagi, mida võib Vanalinnastuudio vaataja arvata teatrist NO99. Kindlasti pole Ojasoo ja Semperi tehtav tema jaoks teater. Miski tolategemine lihtsalt. Rääkimata Baskini reetmisest, mis Sakalas ju õige julmalt toime pandi. Seda ei andestata. Tegelikult löödi sealt niimoodi välja rohkem kui üks põlvkond. Plats puhtaks. Seda oli laupäeval näha. Põhimõtteline põlvkondade kisma.
Kuigi "Nafta" ei ole ehk siiski nii uuenduslik ja revolutsiooniline tükk, et ta vanemale inimesele arusaamatuks jääks. Teatrit, nagu me seda kunagi tundsime, on ka omajagu näha. Sõnum naftaajastu paratamatust lõpust on ajakohane ja seda tambitakse vaatajasse piisava põhjalikkusega. Loenguid siiski laulu, tantsu ja naeruga kergendades.
Publik istub justkui kahel pool moemaailmast tuntud catwalki. Sind püütakse juba alguse vägeva tantsunumbriga pahviks lüüa. Tundub, et üsna tümaks teevad sellega näitlejad ennastki. Võtab aega, enne kui hingeldus taandub ja vorm tagasi saadakse. Aga jutt on mõistlik ja näited kaasakiskuvad. Energiasäästliku eluviisi sõnum jõuab mulle küll selle etendusega kenasti kohale, aga kas ka igaühele? Kahtlus tekib vaadates publiku nägusid pärast seda, kui näitlejad ennast Abba saatel paljaks koorivad. Ja lõpu eel sukeldutakse õige kauaks reality-show'de maailma, seda tõsi jah põhjalikult naeruvääristades, aga... Aga inimene saab ju ise ka aru, et telerielu on õõnes ja tühi. Seda võib niimoodi topeltnaeruvääristada, kuid soovitud tulemust see anda ei pruugi. Sõnum jääb kusagile mugavasse tugitooli toppama.
Või vähemalt niisugused üpris segased mõtted jäid mind vaevama. Seda tunnistan hea meelega, et näitlejad on tublid ja tasemel. Jaak Prints näiteks meeldis väga. Ja Gert Raudsep. Sellise trupiga tehakse nii mõndagi. Ja NO-d pole tarvis karta. Tibid vaatavad vanurit pisut hapu näoga, aga kurja nad ju ei tee. Elamuse saab sellegipoolest.

Erakonnastumas

Tegin midagi endagi jaoks üpris ootamatut. Astusin rohelise erakonna algatusgrupi liikmeks. Pikemat propagandat tegema ei hakka, aga palun vaata korraks siia ja kui ideed südamelähedased - tegutse! Häid inimesi läheks meil vägagi vaja.

Turvalise elu nimel

Seoses keerulise sisepoliitilise olukorraga pole juba päevade kaupa võimalik Tõnismäelt Kosmose bussipeatusse minna. Aga see selleks. Vähemalt on ometi kord meie argipäev turvaline. On ju siin Kaarli kirku ümbruses küll ja küll päise päeva ajal käekotte varastatud ja muid sulitempe tehtud. Aga täna nad ei julge. Sest politsei on sõna otseses mõttes igal tänavanurgal.
Mulle meenusid muidugi kohe lood Vanast Eesti Ajast, kui igal tärnavanurgal olla konstaabel seisnud ja korralikele inimestele naeratanud. Ei siis keegi julgenud pätti teha. Täna oleme siin Tõnismäel siis sama kaugel. Kuigi konstaabli elegantset vormiriietust pole tänapäeva politseinikel teps mitte. Seisab siin maja ees jälle üks paarike, relvad kabuuris. Aga seljas on neil sinised tunked ja rohekaskollased vestid. Isegi mitte hooletut elegantsi.
Midagi hinge põrutavalt põnevat pole politseinikel õnnestunud siinkandis veel ära hoida. Valvsalt seirati küll ühte meeskodanikku, kellel T-särgil sini-must-valge lipp. Aga vist otsustati, et element pole ohtlik. Pronksmehe puuri poole polnud ta teel kah.

Üheksakümnendad

Ühel ilusal päeval käisin Kumus ja vaatasin seal seda kogutud kriiside näitust ehk siis üheksakümnendaid Eesti kunstis. Tuttav tunne tuli. Nostalgia-friik nagu ma olen - supsti oma mõtetes randusin sellesse ammusesse aega.
Aeg enne 96. aasta sügist ehk siis enne minu sukeldumist tööinimese ellu, koht palju hallim, aga kodusem Tallinn. Ja mina? Olen ma vahepeal muutunud? Enda jaoks mitte, teiste jaoks kindlasti. Mälestustest on saanud üksnes mälestuskillud - ja neid teile siia nüüd mõned poetangi.
1. Hirmkülm hilissügisene hommik. Vanalinna tänavad on paksu jääkorra all. Laia tänava õppehoones on kella kaheksane loeng taaskord ära jäänud. Kõnnin igavlevalt Viru hotelli poole, kell pole veel kaugeltki üheksa. Tänav on inimtühi, ei paista ühtegi turisti, pole ühtegi avatud kauplust, ei ühtegi säravat vaateakent. Taskus paks ports rublasid, mida pole kusagil kulutada.
2. Tšeburekibaarist Sõpruse kino kõrval jalutan Kunstihoone galeriisse. Loenguni on veel aega. Ja pärast loengut jään passima Raekoja platsile, mida ümbritseb politseilint. Metsikult külm tuul pööritab, vaikselt kogunevad inimesed. Autod voorivad kohale, neist astuvad välja ennenägematud ülikondades musklimehed, raadioaparaadid kõrvas. Ja tunnise ootamise järel lõpuks Ta Ise. USA asepresident Dan Quayle. Ta teeb külmal ja kõledal platsil ringi, auto kõrval sõitmas. Räägib väheste kodanikega, kes kohale vaevunud. Raekoja platsi äärsed majad on lagunenud. Raekoda ise must ja sünge. Olümpiamängude iluravist on möödunud tosin pikka aastat.
3. Keskpäev. Istume kursusekaaslastega "Punases" Laial tänaval. Üks keldriurgas, mida enam ammuilma olemas pole. Jubedad jõulutuled plingivad, seina ääres on mänguaparaat. Selline, mida tänapäeval vaid kasiinodes kohtab. Seljas on paksud kampsunid, kaelas sallid. Jahe. Viineripirukas ja õunamahl. M. räägib oma mängusõltuvusest. Tunnen ennast ütlemata koduselt. Istume seal tund tunni järel. Kusagile pole kiire.
4. Õhtud on linnas pimedad. Olen saanud endast võidu ja tahan vastavatud Von Krahli teatri ära näha. See olla midagi enneolematut siin riigis. Ongi. Soe, rahulik, väike teatrimaja, kus ei pea end pingul hoidma. Keegi ei tule siia lipsuga. Etenduse asemel esineb Eriti Kurva Muusika Ansambel. Rahvast on mõõdukalt - enamik samasugused hämmeldunud noored nagu minagi. Von Krahlist saab minu lemmikkoht.
5. Üks meie suurejoonelisi kursusepidusid, seekord kaheksakümnendate stiilis. Ärge küsige, kus see toimus. Ei mäleta. Küll meenub pinev, nädalaid kestnud valmistumine. Otsisime palehigis muusikat, riideid. Ja lõpuks tohutu suur pime saal kusagil puhkekompleksis linnast väljas. Viinakokteiliajastu. M. kassettmaki kõrval diskorit etendamas, parukas peas. Mina kusagil nurgas istumas ja vargsi ühte meie kursuse kena neidu jälgimas. Iga tema sõna tundub põnev. Aga muidugi pole ükski neist sõnadest suunatud mulle.
6. Istun kodus ja vaatan Soome pealt nelja hüppemäe võistlust. Varsti sõidutab K. oma vana Volvoga meid ühe kursaõe maamajja. Päev on külm, maja pole kuude kaupa köetud. Läheb tunde ja kulub palju puid, enne kui jope seljast saab. Õhtul on ahju ääres juba mõnus soe, vana grammofon tekitab nõukanostalgiat. Aga ahju äärde kõik ei mahu. Ööbin kütmata toas, jope seljas, saapad jalas ja suusamüts peas. Nii südamest pole ma vist ühtegi hommikut oodanud.
7. Taas ühes Laia tänava keldris taome paar tundi kaarte. Ja jutleme mingil tühisel teemal. Nagu ikka. Homme on iseseisvuspäev. Õue astudes tundub uskumatult soe. Lumi sulab. Nii vara pole kevademärke ammu õhus olnud.
Jah, selline aeg oli. Oli ja läks. Mõnikord igatsen neid päevi, kuid siis meenub meeletu üksindus ja äng, kui sind keegi tähele ei pane. Aga see aeg ja need inimesed jäävad minuga alatiseks. Ning mõnikord miski meenutab...

Saladuslik saar

Juhtub väga harva, et unenägu mul nii selgelt meelde jääb, nagu see täna juhtus. Tavaliselt lõpeb ta sel juhul halvasti. Nii ka täna, aga panen ta sellest hoolimata siia kirja.
Ma olen poiss, mul on ema ja isa. Me elame mingis suures linnas autoeelsel ajastul. Võib-olla 19. sajandil. Midagi viktoriaanlikku on kõiges me ümber. Isa kohtub kusagil mehega, kellel enda sõnul on mingi väga iseäralik riideese. Isa konsulteerib emaga: on see siis vaibatükk või lina - seda lihtsalt peab nägema! Salapärane mees elab koos oma naisega väikesel saarel keset linna. Saar on ümmarguse kujuga ja sellele pääseb üksnes paadiga. Ainult ühe paadiga. Miks on keset suurt ning räpast linna äkki selline täiesti looduslik oaas ja miks elab seal vaid üks paar?
Sõuame saarele ja leiame seal mingi omaette varjupaiga. Millegipärast on esitatud nõue, et peame saarel ööbima. Peagi läheme saareelanikele külla ja saame salapärast riidetükki näha. Mulle asi huvi ei paku, aga ema on sillas. Uitan hoopis mööda saart ringi ja saan aru, kui pisikene ta tegelikult on. Metsatukk, üks aas, väheke vett vahel ja juba paistab räpane linnahoov. Vahepeal näidatakse saart justkui filmis - helikopterivaatena.
Isal ja emal valmib plaan ilma ööbimata jalga lasta. Otsime ühe koha, kust kerge vaevaga läbi sumbata saab. Mõne puuhalu vette viskamise järel juba peaaegu kuiva jalga üle. Nii olemegi emaga tagasi linnas. Ema tellib mobiiltelefoniga meile kaariku järele (tol hetkel pidanuksin tagantjärele mõeldes aru saama, et tegemist on õudusunenäoga). Aga isa on kadunud. Kuni tuleb saarelt suure jooksuga, kohalik paar tihedalt kannul. Ta on väärtusliku riidetüki ära varastanud!
Pistame punuma, aga jälitajad on kannul. Võõras naine läheneb meile, üritan ema kõigest väest tema eest kaitsta. Tal on mudane käsi püsti, nägu hakkab vaikselt moonduma irvitavaks maskiks.
Sel hetkel äratati mind üles. Aga kuigi peagi magasin edasi hoopis teistes unemaailmades, jäi kirjeldatu imeselgelt mällu. Ja on seal praeguseni.

Pildikesi hilissuvest ja varasügisest

Süvahavva ja terve Võhandu jõu ürgorg on võrratud ringiluusimispaigad. Ja aeg-ajalt satub ette mõni päris võrratu vaatepilt.

Mul on justkui meeles, et olen lapsepõlves Taevaskojas käinud. Sest mäletan täiesti eba-eestimaist kohta. Seda Taevaskoda tõesõna ongi. Ürgne ning suursugune paik, kus jalutades saad aru inimelu tühisusest ja ajutisusest.

Küll oli alles närvesööv hommikupoolik. Esimest korda elus Helsingi kiirteederägastikus ja pealegi ilma korraliku kaardita. Paari südameatakilähedase momendi järel jõudsime justkui imekombel Vantaa Heureka keskusesse kohale. Päris lootusi ta vist ei täitnud. Tore koht muidugi, aga kodumaine Ahhaa ajab asja ka päris kenasti ära.

Veel üllatas Helsingi taevas kahe päikesega.

Viimsi poolsaarelt leiab sellise uskumatu kivile kasvanud puu. Kogu oma elu Tallinnas elanuna avastasin ma Viimsi enda jaoks alles sel suvel.

Juminda poolsaarele läksime õigupoolest seenele. Seeni ei leidnud praktiliselt ühtegi, aga fotosilma ette jäi nii mõndagi.


Ja päike loojub.

Viis aastat hiljem

Osama on endiselt leidmata ja mis terrorirünnakutesse puutub, siis küsimus pole ikka veel kas, küsimused on jätkuvalt kus ja millal.
Kas poleks siis äkki mõttekas proovida teist strateegiat? Mõista ja kõnelda, mitte tappa? Kahjuks on vastus: ei.

Tuhat kilomeetrit saartel - 4. päev

Milline imeilus viis ärgata – astud telgist välja ja vaatad hommikust merd siinsamas kõrval. Luiged ujumas mööda oma hommikusi toimetusi tegema. Isegi sooja teed õnnestub veel veidi välja võluda. Sellise imeriista abil.

Auto saame liiva seest kergesti lahti. Õnneks. Tegi veidi murelikuks. Ning peagi oleme juba teel. Viimane päev Hiiumaal ei tõota tulla pikk. Aga vähemalt ühe lühikese matkaraja tahame läbida. Ehk jalad veel kannavad. Avastame endalegi üllatuseks Vanajõe orust imetoreda väikese metsaringi. Vesi vuliseb rahulikult, on mõnusalt jahe.

Aga meil on ju Sääretirbus käimata. Enne seda Hiiumaalt minema sõita küll ei saa. Avastame, kui väike see saar tegelikult on. Loetud kilomeetrid kruusateel ja olemegi juba Kassaris. Justkui kohe. Jalutuskäik parkimisplatsilt on pikk. Kadakate vahel läheb palavaks. Jalad ei taha enam kuuletuda. Aga muidugi käime me sellegi maa lõpus ära. Kuis muidu. Kui mõnus on need viimased kümme meetrit juba läbi vee astuda. Mis siis, et jalavarjud läbimärjaks saavad. Tagasiteel maksan nende jahedate meetrite eest korraliku vesivilliga. Aga sellel pole tegelikult enam tähtsust.

Rahvast on tol laupäevalõunal Sääretirbus tõesti palju. Vaatan ringivantsivaid Soome pensionäre ja mõtlen, et nende Eesti saatusekaaslasi ei saaks siia kannatuste rajale vantsima mingi hinna eest. Aga soomlased on vaprad. Ka need, kes kuigi kaugele ei jõua ja peagi kuumuse eest oma luksusbussi tagasi põgenevad.
Aga meie oleme juba Rohukülas, ostame kohaliku poisi käest suitsukala ja sõidame praamile. Seiklus on läbi. Varsti ka puhkus. Aga ega need toredad päevad nii kiiresti mälust kao. Tore oli teiega koos need rajad veelkord läbi käia.

Tuhat kilomeetrit saartel - 3. päev

Ärkasime Pähkli ürgtarekeses. Ilmselt olime valinud ööbimiseks Hiiumaa kõige omapärasema majutuskoha. Kui ülaltoodud lingil klõpsate ja pilte vaatate, saate isegi aimu. Majake on ühe mehe oma kätega valmis meisterdatud – tõeline puutöö kunstiteos. Kõik mööbliesemed puust nikerdatud, aga siiski on tegemist väga mugava ja koduse majakesega. Ruumi neljale nagu nalja. Mahuks rohkemgi. Kuivkäimla õue peal, aga wifi-ühendus. 21. sajandi matkaja unistus. Kindlasti üks selle suve meeldivamaid öid sai selles tarekeses veedetud. Ja päris kindlasti tahaks sinna veel tagasi.

Hiiumaale ringi peale tegemist alustasime niisiis Heltermaa lähedalt, kus see ürgtareke asub. Suuremõisa koos Pühalepa kirikuga ei suutnud meid ülemäära innustada. Laiskus kontides, kirusime teetöid ja veeresime aeglaselt Kärdla poole. Hellamaa juures jäi tee ääres silma vana tuulik, mis muidugi tuli üle vaadata. Suuresadama kivilabürint jäi paraku leidmata, küll aga avastasime sealtsamast päris huvitava laohoone, kuhu oli muuseumina kokku kogutud igasugust merega seotud träni. Paadimootoritest võrkude lippude ja mööblini. Justkui Hiiumaa meresõidu ajalugu 20. sajandil. Kaunis õpetlik jalutuskäik veidras muuseumis, kuhu astud sisse, paned tule põlema ja vaatad. Ning pärast sulged enda järel ukse.

Siis olime äkki Kärdlas. Ma ei oska Kärdlat vist kuigi hästi kirjeldada. Rohelusse uppuvad aiad, tohutult naisi (enamasti rohkem kui ühe lapsega) peaväljaku ääres ringi trampimas ja kogu liikumisruumi endale haaramas, räpasevõitu söökla täis käratsevaid noorsportlasi. Ausõna – Kärdla tundus provintsina. Unise, väsinud provintsina. Tegime, et minema saame.
Ja veetsime järgmised tunnid Tahkuna poolsaarel avastades muuhulgas:
1.Teel Lehtma poole on vesi talutavalt soe, aga ilm tuuline. Siin me ujuma ei lähe.
2.Lehtmast Tahkunasse läheb selline metsarada, mida Mufti välja ei kannata. Tuleb teha pikk ring.
3.Ristimägi on päris uhke vaatepilt. Legendi kohaselt rajasid esimese risti Ukrainasse välja saadetud rootslased. Nüüd on üleskutsele siia riste üles panna vastanud tuhanded. Enamasti loodust säästvalt ja kohalikust materjalist nagu nõutud. Riste leiab nüüd juba mäest endast kaugel eemal männimetsa alt.

4.Kodestes on imetore väike Vene õigeusu puukirik.
5.Kaustes on ilm palju soojem, aga vesi jällegi kibedalt külm. Järjekordne katse ujuma minna on läinud vett vedama.
6.Tahkunasse Vene söjaväe poolt rajatud kaitserajatised on kehvas seisukorras ja vaadata pole seal suuremat midagi. Kes just liivaluidete vahel ringi koperdada ei taha.
7.Tahkuna tuletorni tõusmine vajab palju võhma. See-eest on ülevalt avanev vaade imeilus. Õnneks paistab parajasti suur päike ja lööb mere sillerdama. Ja tuletorn ise on valmistatud Pariisis ning Hiiumaal tükkidest kokku pandud. Eiffeli ajastu ehitis. Vist uhkeim, mida Hiiumaal kohata õnnestus.


Päev aga ruttas kiiresti õhtusse. Väike peatus Reigi kiriku juures veenis meid lõplikult, et varsti peame pikniku tegema. Ja veelkord seda ujumise värki proovima. Ludjal üritame parimat. Aga vesi on külm, hobused ründavad ja rändurite tuju pole kiita. Vaikselt lähevad mõtted juba sellele, kuhu telkima õnnestub pääseda. Kätte jõuab nimelt meie selle suve ainus “etteplaneerimata” öö.
Kõpu poolsaar on meie õhtuseks sihtkohaks. Kuulus tuletorn kõigepealt. Madalam ja lamedam kui Tahkunas, aga ka kaugelt vanem ja legendaarsem. Päris fantastiline tundub kujutleda, kuidas siit veel orduajastu lõpul laevu madalikule sattumast hoiatati. Mingil imekombel torni otsa vinnatud puude põletamisega. Elava tulega kivitorni tipus.
Tuletorni ronimine oli veel hirmsam vaev kui Tahkunas (oeh, kuidas süda tagus!), aga üleval nähtav korvas taas vaevad. Mets, mets, mets ümberringi. Metsa vahelt tõusmas teetolm. Vist üks ürgsemalt säilinud nurgakesi Eestimaal.

Aga nüüd ähvardas meid juba peatne päikeseloojang. Kõik need kilomeetrid kruusateed Ristnasse ja ei leia me sealt mingit telkimiskohta. Sama targalt tagasi. Kuni kellelegi meenub RMK telkimismajake siinsamas lähedal mere ääres, Kõpust sugugi mitte kaugel.
Veereme metsateed mööda vaikselt kohale ja avastame muidugi eest juba trobikonna telkijaid. Õnneks on mere ääres vaba metsa külluses. Auto jääb liiva kinni, kuid otsustame selle murega hommikul tegeleda. Kiiresti telk üles, veidi sooja teed ja lubamatu, kuid imepisike lõke veepiiril kivide seas. Vahepeal on läinud päris pimedaks. Taevas on tähti täis ning ühel maagilisel hetkel märkame paari neist langevat. Perseiidide tähesadu. Esimene kord elus, kui ma midagi sellist näen. Ja see ei jää ainsaks imeliseks vaatepildiks sel augustiõhtul. Kõpu tuletorn asub merele saatma oma tuleleeke. Ja täiskuu tundub tohutult suur. Pisut ähvardavana paistab ta seal männilatvade vahel.
Unustamatu õhtu selles nimetus kohas kauges Hiiumaa nurgakeses.

Tuhat kilomeetrit saartel – 2.päev

Järgmine hommik leidis meid jalutamas ümber Kuressaare linnuse ning imetlemas seda täiuslikult säilinud kaitserajatist. Milline põnev paik oleks see etendustele, filmidele, kontserditele. Palju ruumi, palju rikkumata ajalugu. Lihtne on kujutleda imetoredat näidendit Saaremaa ajaloost või siis keskaegse hõnguga linnuseseiklust. Lossis sees asuvat tolmunud näitust me enam vaatama ei läinud. See juba tehtud ja pead vangutatud. Seal kaitsevallil seistes ja suursuguse linnusehoone poole vaadates hakkab lausa kahju, et selline uhke paik sisuliselt kasutuna seisab.

Aga meie ootasime juba reisiseltskonna täiendust ja mõtlesime, kuhu küll Saaremaal täna jõuaksime ja kuhu mitte. Vilsandi näib lootusetu unistusena. Ja eks ta selleks osutubki. Tundub küll, et aega on maa ja ilm, tegelikult pressib hilisõhtune Triigi-Sõru praam ennast juba mõtetesse. Selleks ajaks, kui söödud ja Mändjala pehmedes lainetes kord veel mõnuletud, näitab kell juba pärastlõunatunde.
Sõidame Kihelkonna poole. Kihelkonnas on reisiatlase kohaselt kirik. Küllap muudki veel, aga meie piirdume sellega. Kirikuaia ühes nurgas toolil istub tore mammi paari raamatu ja raadioaparaadiga. Peagi on ta juba meie juures ja pakub võimalust kirikutorni ronida. Miks siis ka mitte! Luugid tuleb vaid enda järel kinni panna ja kahte suurt kirikukella mitte puutuda. Oleme kuulekad turistid. Kirikutornist avanev vaade paljastab hiiglama palju metsa. Mitte viimast korda seejuures.
Aga meie põrutame juba edasi. Ja kusagil põhjapool mere ääres peame mõnusa pikniku. Veider kivine rand, otse veepiiril elektriliinid. Ilmselt mälestus Vene sõjaväest, nagu ka asfaltteed ootamatutes paikades ja vanad lagunevad kasarmuvrakid metsade vahel. Kuivõrd teistmoodi võis olla nendel saartel liikuda paarkümmend aastat tagasi.

Karujärve äärde jõudnud, saame teada, et siin kusagil asusid omal ajal kõige läänepoolsemad tuumalõhkepeadega raketid Nõukogude Liidus. Aga meie avastasime sealt hoopis sipelgate kiirtee. Lummav vaatepilt.
Meie viimane plaan Saaremaal on külastada Kalaküla. Reklaamleht rääkis nii peibutavalt võimalusest ise forell püüda ja see siis kohapeal ära süüa. Kui nüüd ainult õigel ajal kohale jõuaks. Kaali kraatri juurest läbi hüppamata siiski ei saa. Kaalis on turistide peibutamisevajadusest aru saadud. Nänniletid, külastuskeskus, pubi. Kraater ise on muidugi selline viie minuti objekt, kauem pole seal midagi vaadata. Teist korda kohal viibides veel eriti.
Kaalist mitte väga kaugel Kalaküla asubki. Reklaami väitel vanim kaluriküla Saaremaal – mis sellest, et hetkel asub täiesti sisemaal. Keset kõige tavalisemat võserikku on püsti pandud kaluripaadid ja ehitatud toredad varjualused, mis tol neljapäevaõhtul küll suhteliselt inimtühjad olid. Palju on lilli ja ühes aedikus kõhutavad küülikud. Peamine atraktsioon on siiski forellipüük, mis erinevalt mõnest muust paigast Eestimaal siin lausa käkitegu. Ei läinud vist kümmet sekunditki kuni kala käes ja osava meistrimehe poolt mõrvatud.

Tema küpsetamise ajal võisid ühes varjualuses näiteks ihuüksi kergejõustiku EM-i vaadata. Ja herilaste poolt rünnatud saada. Aga kui kala valmis, maitses ta imehästi. Ükskõik, kas küpsetatult või grillitult. Ning neljale oli ühest küll ja küll.
Siis padavai autosse ja Triigi poole kihutama! Pole enam minutitki varu. Aga praamisõit osutus ootamatult rahulikuks ja mõnusaks. Saaremaalt lahkusime õige kauni päikeseloojangu paitades, Hiiumaale jõudes säras taevas suur punakas kuuketas. Hämmastav vaatepilt – oleks selle vaid korralikult fotole saanud! Pilkases pimeduses sõitsime veel pool Hiiumaad läbi ja alles siis saime oma pika teekonna Ürgtarekeses lõpetada. Milliseks imetoredaks ööbimispaigaks see alles osutus! Aga temast pikemalt juba kolmanda päeva pajatustes.

Perekonnapilt

Üks isevärki lõhn

Töö WC-s on koristaja hakanud uut puhastusvahendit kasutama. Ja imede ime: nüüd lõhnab seal täpselt samamoodi nagu Londoni või Berliini hotellis. Ai, magusad mälestused...
Aga järjejutt "tuhat kilomeetrit saartel" jätkub päris kindlasti. Millalgi.

Tuhat kilomeetrit saartel - 1. päev

Aeg muudkui lippab, aga mitte ei taha, et augustikuine saarte ringsõit päriselt unustusse vajuks. Seepärast veidi juttu ja mõned pildikesed ka siia.
Juhtus nii, et alustasime mu sünnipäeva eelneval hommikul, vurades kõrini täis pakitud Muftiga Virtsu ja sealt pooltühja laevaga Muhumaale. Ilm oli vaikne ja ilus, päev tundus paljutõotav.
Ja tõesõna, paar tundi õndsalt rahulikus Muhus kuulusid selle suve kaunimate hulka. Läksime Vahtrastesse Rannaniidi panku otsima, aga leidsime hoopis kõrgete kadakatega palistatud metsateed. Ja äkki polnud enam kusagile kiire.


Üügu panga juurest avastatud kaasturistid ja aina tühenev kõht andsid siiski märku, et õndsuseaeg on läbi ja ees ootab suur Saaremaa. Ja enne kui aru saimegi, olime juba Kuressaares ning otsisime üles mitu aastat tagasi tuttavaks saanud nurgataguse kesklinna äärel, kuhu auto parkida. Kuressaare turistidele orienteeritud kesklinn oli täidetud lilledest ja läti keelest. Lätlasi kohtas tõesõna igal sammul, põhjuseks vist hiljuti avatud Ventspilsi praamiliin.
Kuressaare külje alt avastasime õige pea imetoreda supelranna. Sel suvel olen ma endalegi imestuseks rannamõnud avastanud. Täpsemalt suplemise. Mõtlesin, et seda imeasja nüüd küll minuga juhtuda ei saa, aga tõesõna: ma suudan juba teatud hulga sekundeid vee peal püsida! Milline imetore tunne ja kui vesi on soe ning puhas, tekib tunne, nagu oleksingi puhastverd vee-elukas. Või no peaaegu.
Mändjalas olid kõik mu nõudmised täidetud. Kahel päeval sai seal sulistamas käidud ning olemist südamest nauditud. Täpselt nagu Vääna-Jõesuus ja Peipsi ääreski. Viimastest aga enamgi julgen just Mändjala randu soovitada. Ilmselt on sealsed veed ka palju kauem soojemad kui siin jahedal põhjarannikul.
Mändjala jahutas meid igatahes suurepäraselt ning andis jõudu veel samal õhtul Sõrve säärel ära käia. Mulle millegipärast meeldib maa lõppudes jalutada. Võib-olla on see mingi alateadvuslik tung maadeavastaja olla? Kes teab. Igatahes tuju ja tahtmine viimase kivikese juures ära käia oli tugev ning kilomeetrine jalutuskäik Sõrve tuletorni juurest tundus sel soojal õhtul imekerge. Peagi olimegi maa lõpus ja saime seal imekombel mõned omaette minutid. Enne järgmise bussitäie lätlaste saabumist.
Muuseas, mobiiltelefon tervitas Lätisse jõudmise puhul ning ega jah, sealt see Kuramaa paistiski. Aga ilus oli pilt ka teisele poole vaadates.

Sealtsamast Sõrvelt leidsime veel Jämaja mereranda ehitatud kivihunnikud. See on lummav vaatepilt - üksteise kõrval sajad inimkäega loodud kivikuhilad, mille ehitamine sugugi lihtne pole. Pole see ainus sarnane koht Saaremaal, kuid vaevalt kusagilt mujalt kaunimat päikeseloojangupilti õnnestub klõpsata.

Aga juba kihutasimegi tagasi Kuressaarde, kus meid ootas mõnus öö külalistemajas. Perfektselt saksa keelt kõneleva peremehe juures.

Vikilummuses

Kust ma eile õhtul õieti alustasingi? Vist oli esilehel mingi viide New Yorgi metroostreikidele, mis tänaseks kadunud. Igal juhul asusin ma põhjalikult uurima New Yorgi ühissõidukiliiklust, selle ajalugu ja tänapäeva. Kui kiiresti on piletihind tõusnud 15 sendilt 2 dollarile. Enne kui aru sain, olin juba Chicagos, uurimas trammide ja trollide ammust kadumist tänavapildist. Sama äkki sai Chicagost San Francisco ning äkki olin juba hipide man, uurimas imetoredat kogukonna kodulehte, kus Vana Hipi käest igale olulisele küsimusele vastuse saab.
Vikipeedia abil võib teha kasvõi iga päev ühe lõputu reisi.

Vaikuses ja rahus

KUMU auditooriumis näidatakse kolmapäeviti dokumentaalfilme. Pileti eest maksma ei pea, nii on üpris hämmastav, et huvilisi koguneb sinna õige vähe. Samas ma lausa kardan seda päeva, kui seal käimine "massidesse jõuab". Näiteks Von Krahli teater ja Kinomaja olid omal ajal vaiksed ning rahulikud naudingukohad, kuhu sugugi igaüks ei eksinud. Kinomajast mäletan sellistki põnevusmomenti kusagil 90-te algul: kas ikka tuleb viis inimest kokku, et filmi üldse näidataks? Aga kultuuritarbimine sai äkki moodsaks ja varsti muutusid asjad kardinaalselt. Saabusid massid. Aga KUMU-s on esialgu veel vaikne ja rahulik.
Eile näidati seal kahetunnist filmi Šveitsi lambakarjuste elust. Aeglase rütmiga, aga täis põnevaid detaile. Ega neid karjuseid seal mägedes kuigi palju järgi pole jäänud, seda põnevam on taolist kaduvat elulaadi jälgida. Film oli põhjalik: käisime lammastega suvistel niitudel kõrgel Alpides ja talvistel lumistel aasadel tasandikul. Nägime karjusteperekonna elu. Üks täiskasvanu on alati loomade juures, teine siis peab jääma koju ja kantseldama lapsi. Lambad vajavad pügamist, vannitamist, sünniabi. Muidugi peavad nad alati liikuma, et leiduks värsket nosimist. Karjusel on abiks eesel ja muidugi koerad. Eks omajagu liigutakse ka autodega, pikemaks transpordiks peab loomad veokitesse ajama ning siis sealt jälle välja saama. Samal ajal vajavad kodus lapsed kasvatamist, on vaja tegeleda majapidamistöödega. Muidugi peetakse kitsi, sigu, kanu. Valmistatakse juustu. Päevad on pikad, tööd palju.
Filmi üks kaunim osa olid pikad kaadrid, kus kaamera jäeti õige kauaks püsima. Ja lasti lihtsalt filmil joosta. Näiteks lambad maanteed ületamas, koerad pingsalt iga nende sammu jälgimas. Aga kui viimane loom on tee ületanud, pääsevad autod liikvele ja hetkeks seisma pandud liiklus jätkub justkui poleks seda loodusehetke olnudki. Näeme, kuidas lambakari kraavi ületab, kuidas nad üksteise järel veoautosse kõnnivad, kui rahulikult nad pügamist ja puhastamist taluvad.
Karjuserahvas ei räägi kuigi palju, aga kui räägivad, siis asjast. Sõnu ei loobita, filosofeerimisele aega ei kulutata, raamatuid, telereid ja arvuteid me selles filmis ei näe. 21. sajandil on võimalik elada mitmel erineval moel.

Kurva krabina päev

Vihmapiisad krabisevad varjul, otsekui sümboliseerides ühe ajajärgu lõppu ja teise algust. Mis siis, et temperatuur pigem troopilist laadi - puhkus on lõppenud ning suvised sõidud tehtud. Kurb, aga paratamatu. Ootan võimalust teile neist sõitudest pisut pajatada. Ehk varsti õnnestubki.

Need inimesed

Mõnikord mõtled, et sa ei ole ometi seda tüüpi inimene. Aga näe tuleb välja, et siiski. Õige igava laupäeva õhtu. Kell on kümme minutit kümme läbi. Vaatan ajalehest kinokuulutusi. Pagan, viimase filmi viimane seanss algab kümne minuti pärast. Proovime jõuda? Naeruväärne mõte. Oleme ju Nõmmel, kobarmügarik asub praktiliselt teises linna otsas. Ja ometi... algustiitrite lõppedes istume juba kinosaalis. Jah, meie olemegi need inimesed, kes 15 minutit peale seansi algust kinno jõuavad. Ning tänu filmide eel näidatavale rohkele reklaamile siiski mitte midagi ei kaota.
"Maja järve ääres" on päris armas melodraama. Hollywoodi versioon ühest Korea filmist nimega "Siworae". Keanu Reeves (kena, tark, lausa fantastiline vallaline arhitekt) ja Sandra Bullock (kena, tark, lausa fantastiline vallaline arst) püüavad kangesti kokku saada, mis sest, et üks elab aastas 2004, aga teine hoopistükkis 2006. Pagan teab, kuidas see kõik võimalik on. Rahu, selle üle pole põhjust liigselt pead murda. Parem lasta pisaratel voolata ja siis jälle naeratada, nii et suu kõveras.
Ilmselt polnud see viimane kord, kui niimoodi kinno läheme. Oleme ju nüüd "need inimesed."

Wiinaninad

Jälle kord viis unistuste kiirtee Viinistusse, et seal rikaste ja ilusatega üks õhtu veeta. Sedapuhku vaatasime Mart Kivastiku "Põrgu wärki", ühte sellest kuulsast kunstniketriloogiast, mis niipalju tähelepanu pälvinud.
Taas see suur ja kõle Katlamaja ning Eduard Wiiralti kibekauns lugu. Nagu näidendis öeldakse: ta oli Eesti andekaim graafik. Ja võib-olla kujutav kunstnik üldsegi. Vabadussajas võidelnud maapoiss, kes palju ei rääkinud. Mees, kes armastas Pariisi.
Suuresti sama näitlejate trupp, mis "Sürrealistides", toob meie ette veel ühe viinast läbi imbunud kultuuriloo. Wiiralti kõrval näeme õige elavana laval paljusid Kumu klassikuid, kellede töid täna tuhanded imetlemas käivad: Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ferdi Sannamees, Ado Vabbe, Anton Starkopf, Aleksander Tassa. Ja suur kunstnike sõber Friedebert Tuglas oma Eloga.
"Põrgu wärk" on toredasti kirjutatud ja nauditavalt lavastatud. Teda suitsuses Katlamajas vaadates pole raske enda ette manada Eesti esimest kujutava kunsti ülevaatenäitut, Montparnasse'i kohvikut Pariisis või siis skisofreenilise 1940. aasta aegset Pallase kunstikooli. Viinahägune oli kunstnike elu igalpool ja igal ajal, aga ei see häiri midagi.
Wiiralt muidugi - tema ja armastas Pariisi. Ja ainsana sellest seltskonnast seal laval: Nõukogude Eestist ta ennast päästis ja Pariisis tal õnnestus surra.
Jan Uuspõld rehabiliteeris end veelkord minu silmis. Küsimusele, kuidas sündis Wiiralti "Põrgu", andis ta igatahes ammendava vastuse. Vast tuleb kunagi aeg, kui kunstnike elu ei pea enam põrgut maa peal meenutama. Või siis mitte.

Imeline maailm

Tänane Observer kirjeldab Las Vegases peetud Harry Potteri teemalist konverentsi. Sellist, kus kirjandusprofessorid peavad loenguid teemadel nagu "Harry Potter marksistlikust vaatepunktist" või "Vaade ajakirjandusele ja eetikale Harry Potteri raamatute põhjal." Samal ajal, kui kuulamas on erinevates vanustes naised nõiakostüümides ja koolitüdrukuteks riietatuna. Ja mitte väike osa kuulajatest tegeleb Harry Potteri teemalise porno kirjutamisega. Nii lihtsalt oma tarbeks.
Jah, maailm on suur ja imeline, arvaku me siin väikeses Eestis mida tahes.